Seitse asja, mida 2009. aastal ei juhtunud

3. Riigieelarve krahh ja valitsuse kukkumine. Ehkki mõni all-linna keskmisest kaalukam poliitik seda plaati aasta läbi keerutas (ja keerutab siiani), on riigi eelarve arvestades olukorda üllatavalt heas seisus, maksulaekumistes pole vabalangust toimunud ning vajalikud lõiked on viidud sisse kiiruse ja täpsusega, mis teeks au igale kirurgile. Ehkki mõningate iluvigadega ning põhjendamatult eurot kui imerohtu propageerides, on valitsuskoalitsioon siiski suutnud vältida seda, mis veel kevadel ja suvel tundus ohtlikult tõenäoline – riigieelarve tugev defitsiit ja valitsuse vahetus.

4. Muutus väärtushinnangutes. Kui majanduslanguse alguses räägiti palju vajadusest ja võimalusest teha muutusi väärtushinnangutes, siis täna sellest valjuhäälselt enam ei räägita. Muutus pole toimunud kiiruse ja sügavusega, mida oodati. Endiselt on nii meedias, kui organisatsioonides esiplaanil majanduslikud väärtused. Mõningane muutus on toimunud inimeste tasemel, kust see jõuab ehk kunagi ka organisatsioonide, ühiskonna tasemele. Kui jõuab.  

5. Gerd Kanteri maailmameistritiitel. See oli ju ometi enam kui kindel. Ja siis… „ainult“ kolmas koht, pronks. Kanteri coach Raul Rebane seletas juhtunut vahetult pärast Berliini MMi nii: „Gerd läks MM-ile, kui oli võitnud 28 võistlust järjest. Ta oli ülivõimas favoriit. Ja tulime tagasi pronksiga…/ Olen täiesti veendunud täna, et selline absoluutne ülekaal, nagu Gerdil oli, on üks erakordselt halb asi. Me saime sellest aru. Aga sa ei saa mitte midagi teha, kui need võidud tulevad, ka õnnega pooleks. Siis see langemine on üsna valus. Nüüd on võimalik hoopis teistmoodi planeerida, hoopis teistmoodi edasi minna.“

6. Minu Eesti mõttetalgud 100 000 inimesega. Mõttetalgutele ei tulnud 100 000, ega ka mitte 50 000 inimest. Tuli „vaid“ 11 000 inimest. Omaette teema oleks arutleda Minu Eesti aktsiooni kommunikatsioonisuhtlust, eelkõige just osalemise numbri seadmist peamiseks mõõdetavaks eesmärgiks. Ent sellegipoolest – selgeks sai kaks asja: inimesed meelsamini teevad koos füüsilist tööd, kui peavad jututubasid. Ja teiseks, päriselt ära tehtud tegude sisukus ja rohkus näitavad, et selle ürituse mõju nii inimeste füüsilisele kui vaimsele keskkonnale on olnud suurem, kui esmapilgul võiks arvata.

7. Krooni devalveerimine. Kasutades analoogiat Teise Maailmasõja Normandia dessandi päeva nimega (D-Day) leiti sellele päevale ka oma nimi - D-päev. Muuseas, see on juhtimise (ja propaganda) teooriatest ammuteada võte – veel toimumata sündmusele oma nime andmine kasvatab tublisti inimestes tunnet, et sündmus võiks ka päriselt aset leida. Edgar Savisaar lubas ka välja konkreetse D-päeva -  18. oktoober. Siiski devalveerimist ei toimunud. See ei ole tegelikult üllatav. Üllatav pole ka see, et devalveerimise teema aeg-ajalt lauale pannakse – seda peabki tegema, „pühadest lehmadest“ ja dogmadest tuleb lahti saada. Küll aga on jätkuvalt üllatav, millise kire ja lõõmaga vaieldakse mitte selle üle, kas devalveerida või mitte, vaid selle üle, kas sellest D-ga algavast sõnast tohib üldse rääkida.  

 

Aita meenutada - mida veel ootasid/oodati, aga jäi juhtumata?

 

Autor: Kristi Malmberg, Raimo Ülavere