Mis on apteegisaagas kaalul?

13. november 2014, 00:01
Indrek Teder
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141113/OPINION/141119936/AR/0/AR-141119936.jpg

Juriidiliste vaidluste varjus ei peaks kahtluse alla seadma põhiseaduslikku õiguskorda kui niisugust, leiab õiguskantsler Indrek Teder.

Juba teist korda arutab riigikohus selle üle, millistel tingimustel võib piirata ligipääsu apteegiturule. Kõrvaltvaatajal võib tekkida õigustatud küsimus: miks teist korda? Kas vaidlus ei saanud eelmise aasta detsembris läbi, kui riigikohus otsustas, et praegune lahendus on vastuolus põhiseadusega? Just nimelt. Nüüd on kaalul juba midagi märksa olulisemat: kui riigikohtu otsused pole enam tingimusteta täitmiseks, siis satub ohtu õigusriiklus tervikuna.

Mis on kohtumenetluse mõte? Peamine eesmärk on tagada, et saabuks õigusrahu, kindlus selles, mis on vaidlevate poolte õigused ja kohustused. See, et seadustest, ka põhiseadusest, saadakse erinevalt aru, on paratamatu. Apteekide asutamispiirangute üle peetud vaidlus oli keeruline ja nõudis põhjalikku süvenemist asja sisusse. Polnud lootustki, et kõigis küsimustes saavutatakse üksmeel. Vastasel juhul poleks olnud tarvis kohtusse minnagi. Ent just niisuguses olukorras tuleb kõige paremini esile kohtute õiguskindlust ja -selgust tagav ülesanne, ilma milleta pole õigusriiki võimalik ette kujutada. Kui sisuline vaidlus ei saaks ühel hetkel lõppu, kuidas siis põhiseaduse reeglid võiks üldse maksvusele pääseda? Põhiseadus muutuks sel juhul paljaks fassaadiks.

Kui riigikogu võttis möödunud suvel, riigikohtu otsuse jõustumise päeval, vastu sisuliselt samasugused apteekide asutamise piirangud, siis tähendas see riigikohtu otsuse omavolilist edasilükkamist. Paneb mõtlema. Kujutame ette olukorda, kus igaüks võiks teda puudutava kohtuotsuse jõustumise lihtsalt edasi lükata. Igaüks võiks hinnata olukorda – kõiki neid asjaolusid, mille üle kohtus juba arutati – ja leida, et otsust pole siiski otstarbekas täita. Mitte veel, võib-olla kunagi hiljem. Sel juhul oleks justkui kaks kohtupidamist, millest viimases oleks esimesel korral alla jäänud pool kostja ja kohtunik üheaegselt. Ja mõistagi otsustaks enda kasuks.  

Paistab õigusriigi paroodiana. Ometi tegi Eesti seaduseandja just midagi niisugust. Õnneks oli see erand. Aga siiski halb ja ohtlik erand, nõnda põhimõtteline, et ei tohiks ka avalikkust ükskõikseks jätta. Suurele osale avalikkusest on kahjuks jäänud (või jäetud) ekslik mulje, nagu kaitseks õiguskantsler ühest kohtumenetlusest teise kiivalt ettevõtlusvabadust, lausa segades riigikogu tööd, kes ei saavat keskenduda asja sisule. See mulje on ekslik, kuna küsimus ei ole enam sugugi ettevõtlusvabaduses ega isegi mitte apteekides või rahvatervises. Riigikohtu otsuse jõustumise omavolilise edasilükkamisega andis Riigikogu ise nn apteegisaagale hoopis uue tähenduse.

Mul ei ole põhjust kahelda, et riigikohtu antud kuuekuulise tähtaja jooksul astus riigikogu samme asjakohase lahenduse leidmiseks. Pigem lähtusin ma oma uues taotluses seisukohast, et riigikogu ei saa riigikohtu otsuse jõustumist omavoliliselt edasi lükata, ükskõik millise põhjendusega see ka ei sünniks. Nüüd ei vaidle me enam selle üle, mis on põhiseaduse sisu. Sellesse tõi riigikohus selguse. Nüüd vaidleme me juba sisuliselt selle üle, kas põhiseadus on täitmiseks. Mul on kahju, kuna minu arvates ei tohiks niisugust vaidlust üldse pidada – ükskõik, kuidas vaadatakse asja sisule, põhiseaduse ja riigikohtu otsuste täitmise kohustuse osas peaks valitsema üksmeel. See pole nüanss. See on väga põhimõtteline erinevus, mis väärib, isegi nõuab avalikkuse tähelepanu. Mitte ainult tähelepanu, vaid ka valvsust, et juriidiliste keerukuste varjus ei seataks kahtluse alla põhiseaduslikku õiguskorda kui niisugust.    

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. November 2014, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing