Rail Baltic võiks läbida Nabala kaitseala, sest ka nn ökoloogiline jalajälg on sirgjoonelise trassi korral väiksem kui mis tahes ümbersõitude puhul, kirjutab mehaanikainsener Harri Karus.

- Pensionil mehaanikainsener Harri Karus.
- Foto: Erakogu
Mõistlikult ehitatud raudtee ei ole sugugi kõige hullem, mis võib ühte looduskaitseala tabada. Rail Balticu kõige loogilisem ja odavam sirgjooneline trass on aga välistatud just põhjusel, et see läbib äsjaloodud suurt Nabala looduskaitseala.
Kasvupinnas raudtee tammi all moodustab tegelikult väga väikese osa eelnimetatud looduskaitsealast – umbes kaks promilli. Kaitsmist vajavaid taimi või objekte on võimalik hea tahtmise ja vajaduse korral sealt ümber paigutada. Trassi ülejäänud ohutsoon, mis on mõningal määral laiem, jääb valdavalt puutumata ja eraldatakse kaitsva piirdega. Raudteetaristu raskus jaguneb suhteliselt ühtlase koormusega maapinnale kogu raudteetammi ulatuses ning surve pinnaühikule ei ole suur.
Kokkuvõttes tundub, et nn ökoloogiline jalajälg sirgjoonelise trassi puhul on antud juhul väiksem kui mis tahes ümbersõitude puhul, sest tee on lühem ja jäävad ära jõud Coriolisi kiirenduse saavutamiseks.
Rääkimata sellest, et trassi möödaviik Nabala kaitsealast on üpris kulukas ettevõtmine. Samuti jagub parajalt puudusi nii ida kui lääne poolt kaitseala mööduva trassi puhul.
Raudtee ehitatakse väga pikaks ajaks, arvatavasti mitmeks sajandiks. Ei tahaks, et alati kui sõidetakse Tallinna või uuritakse teedekaarti, kerkib küsimus, miks ometi on tehtud see tee nii käänuline kui otse oleks ju ka saanud.