See sisutu võlakirjaküsimus

Enne reserv, seejärel vajadusel laen

Rahastamisvajaduse katmiseks on mitu võimalust ja seega saab siinkohal küsida, kas seda teha reservide arvelt või võlga võttes. Näiteks selle aasta eelarve seletuskirjas tõdeti sellele küsimusele vastuseks, et negatiivse rahavoo katmiseks piisab ka reservidest. Kui veel täpsemaks mindi, hindasid riigi rahanduse eest vastutavad eksperdid Eesti riigile soodsaimaks käitumisjuhiseks katta defitsiit esialgu osaliselt reservidest ning vajadusel teatud ulatuses ka laenu võtmisega. Soodsaim variant viimaseks oli otselaenamine Euroopa Investeerimispangalt ja vastavad sammud said astutud juba eelmise aasta lõpul. Too laenuvõtmise raami kokkuleppe teade tekitas ainult õrna väreluse majandusuudiste veeklaasis.

Kuid tulles tagasi võlakirjade juurde – tõepoolest, isegi kui vastus oli „ei“, polnud tänavuse defitsiidi rahastamise kontekstis sisutu küsimus, kas selleks otstarbeks võtta laenu ja kui, siis kas selleks kasutada ühe instrumendina riigi võlakirjade emiteerimist. Otse vastupidi.

Kuid see ei ütle ju midagi selle kohta, kas sarnane küsimus võlakirjade emiteerimise mõttekusest omaks sisu mingis teises kontekstis või kõlaks ta seal vaid mõttetu sõnakolinana. Eelmisel nädalal teatas Euroopa Keskpank, et hakkab euroala terviklike rahaolude edasiseks lõdvendamiseks ostma turult riiklikke võlakirju. Seda seniks, kuni euroala inimeste ootused igapäevaste kaupade ja teenuste hindade kasvu kohta pole enam alanemiskursil.

Nii kui need sõnad avalikkuses kõlasid, kerkis poolreflektoorselt taas üles küsimus Eesti riigi võlakirjaemiteerimisest. Mis polnud ju üllatus. Ainult et see ise ei anna ju küsimusele veel sisu. Et rahaliidu keskpangad turult kellegi käest riikide võlakirju soovivad osta, ei muuda eeltoodud hinnangut Eesti eelarve tuludele ja kuludele. Järelikult ei muuda see ka hinnangut vajadusele rahastada riigi kulusid laenuvõtmisega.

Raha võib jõuda Eesti ettevõttesse

Veel enam, keskpank tegi oma teavituses puust ja punaseks, et ostuprogrammi eesmärk pole vähemalgi määral motiveerida mõnda valitsust lisalaenu võtma ja eelarvereeglitele vilistama. Eesmärk on suunatud hoopis mujale: meelitada inimesi riigivõlga müüma ning keskpanga käest saadud raha eest kas poodi minema või mõnda erasektori riskantsemasse äriprojekti raha paigutama. Nii et investorite käes võiks olla hoopis vähem riigivõlga kui enne.

Ka ei ole ühisraha tervikut hõlmava programmi sisu see, et mingi euroala osa sellest erilist eelist või kasu saaks. Ühistel rahaturgudel võib juhtuda vabalt, et Belgia võlakirja müüjaks osutub hoopis Hollandi pensionifond, kes seejärel raha hoopis Austria suusakuurordi aktsiatesse paigutab. Või mõnda Eesti start-up'i kapitali? Veel enam, ta võib selle ka üldse euroalast välja investeerida, millel võib omakorda olla mõju euro vahetuskursile.