Alampalga tõus pole soov, vaid vajadus
Eesti sotsiaalgeograafilise positsiooni tõttu ei ole miinimumpalga senisest kiirem tõus mitte valikukoht, vaid lausa paratamatus, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).
Enamik majandusanalüüse nendib, et tööjõulise elanikkonna vähenemine nii madala sündivuse kui ka kõrge väljarände tõttu on üks olulisemaid takistusi majanduse ja ühiskonna arengule laiemalt. Väljarände üks peamistest põhjustest on madal sissetulek. Kui me soovime peatada elanikkonna vähenemise, siis peame seadma eesmärgiks töötasu kasvu, eriti madalama sissetulekuga töötajate puhul. Selle nimel peavad pingutama nii riik, tööandjad kui ka töötajad.
Kui Keskerakond soovib jõuda 1000eurose alampalgani aastaga ning pelgalt riigi otsuse näol, siis sotside eesmärk on 800 eurot kuus aastaks 2019. Selle nimel soovime asuda läbirääkimiste laua taha koos tööandjate ja ametiühinguga, et sõlmida kolmepoolne tulupoliitiline kokkulepe.
Loomulikult on miinimumpalga tõusu kontekstis oluline silmas pidada, mis sektorites on kõige suurem surve palgatõusule. Madalad palgad on iseloomulikud ennekõike teenindussektoris, majutuses, toitlustuses, meelelahutuses ja kinnisvarahoolduses. Osades neist ei peegelda ametlik statistika tegelikku sissetulekut. Riigisiseselt konkureerivates valdkondades mõjutab palgatõus kõigi sisendhinda sarnaselt, mistõttu avaldub see mõningases hinnatõusus.
USA Washingtoni majanduse ja poliitika uuringute keskuse põhjalik uuring näitas, et 10% miinimumpalga tõusu võrdub 0,4–0,7% hinnatõusuga, kuid ei põhjusta tööpuuduse tõusu. Arvestades olematut inflatsiooni, ei ole mõningane hinnatõus hetkel saatanast. Sama uuring näitas, et alampalga tõus mõjutab küll ettevõtete kasumlikkust, kuid muudab ka efektiivsemaks ning ühtlasi väheneb kõrge- ja madalapalgaliste palgaerinevus. Sissetulekute erinevus on Eestis teatavasti Euroopa Liidu suuremate hulgas.