Karli Lambot • 9 märts 2015

Helsingi tunnel ei ole Saaremaa sild

Karll Lambot  Foto: Raul Mee

Helsingi-Tallinna tunneli ehitamise plaan tundub pöörase ehitusmaksumuse tõttu vähetõenäoline. Muinasjutuliselt suured kulud hõreasustusega Põhjalas teevad projekti kergesti rünnatavaks ja isegi naeruväärseks.

Siiski on plaanipidajate ettevõtmises sisu, mida tuleb põhjalikult kaaluda ja hinnata. Kui Helsingi tunnel ja näiteks Saaremaa sild on mõlemad esmapilgul omas kontekstis mõttetult kallid, siis siiski eristab neid midagi vägagi põhimõttelist.  Tunneli puhul tundub nimelt, et niisuguse geopoliitilise sisuga ideed pole Eestis enne vaagimisel olnud.

Eestlastena küsime endalt ikka ja jälle, milleks on meie riiki teistele tarvis. Ilmselt alateadvuses adume suurepäraselt, et väikeriikidest jäävad püsima pigem need, millel on rahvusvahelises tööjaotuses oma kindel koht ja millest on teistel kasu. Me ei taha riigina mingil moel langeda nende paljude hulka, keda tähistatakse mõistega failed countries ehk mõttetud riigid.

Meie läänelik iseseisvus ripub suuresti idealistlikus arusaamas, nii nagu seda Washingtonis praegu mõistetakse. Ise oleme küll teinud pea kõik, et end läänega siduda. Euroopa Liit, rahaliit, NATO ja nii edasi. Kuid siiski oleme küüniliselt mõeldes lääne jaoks halvimal juhul omade hulka kuuluv puhverriik ning Venemaa jaoks vaenulik pisinaaber, mis alles tuleb uuesti omaks või vähemalt neutraalseks teha. Ei ole just kindel jalgealune pikaajaliseks arenguks.

Kas Soome vajab meid niisugustena, nagu me täna oleme?

Kas põhjanaaber astuks jäägitult meie poole, kui asjad idanaabriga tõeliselt halvaks läheksid? Vastust me loomulikult ei tea. Kuid niisuguseid mõttekonstruktsioone tasub püstitada küll, sest ainult Washingtoni kaardile igavesti lootmine on viga.

Vaagime siis. Soome ettevõtjad on lahe lõunakaldale väga palju investeerinud; siin elab tublide soomlaste kogukond; kümned tuhanded eestlased käivad põhjakaldal tööl. Eesti ja Soome suhted pole kunagi varem nii tihedad ja head olnud. Kuid kas Nõukogude Liidu aegadel ei saanud Soome ilma meieta suurepäraselt hakkama? Kas soometumine ei võiks vajadusel uuesti elukõlbulikuks strateegiaks osutuda? Kas ei kõnele nende ajalooline kogemus, et eesti hõimuvendadest võib küll kahju olla, aga Eesti riigi olemasolu ei ole Soome püsimise jaoks eksistentsiaalse tähtsusega?

Tunnel muudab olukorda

Muutume soomlastele seninägematul viisil olulisteks. Saareriigist Soome saab osa mandrilisest Lääne-Euroopast. Nabanöör Euroopaga kulgeb Eesti kaudu. Liiguvad kaubad, aga olulisem veel: soomlased reisivad Tallinna, ülikoolilinna Tartusse, Riiga  ja Vilniusse. Leedulased ja lätlased vastupidi. Nii on Helsingi ja Tallinna kaksiklinna teke küll tore ja mõlema linna jaoks suure impulsiga, kuid tunneli tegelik geopoliitiline mõõde võib riikide ja piirkonna jaoks olla kordades suurem. Lõpuks võib tunneli tõttu kujutada ette olukorda, kus Soome ei saa enam Eestita. Eesti omakorda Lätita. Ja nii edasi. Läänemere idakalda naabrid seotakse üksteisega niisugusel viisil kokku, et naaber läheb nabanöörinaabrile jäägitult appi kui vaja, sest lõpuks päästetakse ju iseennast.

Soomlased on tunneliidee eestvedamise enda peale võtnud. Me peaksime neid kavandamises ja analüüsis toetama. Praegu on kaugelt liiga vara öelda, kas plaan on tõesti  õhuloss või on temas ka majanduslikku elulootust. Õnnestumise korral oleksid meil väikesed võidud veel lisaks. Helsingi väiksemas sõsarlinnas kaoks vältimatult korruptiivne linnajuhtimine ja tunneliga lahutamatult seotud Rail Balticu kavandamine ning rajamine muutuks soome kolleegide pilgu all professionaalseks ja läbipaistvaks tegevuseks.

Hetkel kuum