Ranno Tingas • 15 märts 2015

Kehtestame kättemaksu!

Ranno Tingas  Foto: Andras Kralla

Kättemaksu saavad kehtestada kodanikud, kui maksud muutuvad ebamõistlikuks, kirjutab Ernst & Young Baltic ASi partner ja juhatuse liige Ranno Tingas. Talle tundub, et Eestis võib seda vaja olla.

Valimiseelsel ajal räägiti palju, et eri makse on vaja muuta – nii tõsta kui ka langetada. Selgitused, miks, olid hägusemad. Stabiilsel riigil nagu Eesti ei ole väga palju võimalusi oma majanduse juhtimiseks/hoogustamiseks seaduste ja riiklike regulatsioonide abil.

Peaaegu ainus on riigieelarve ning selle peamine tuluosa – maksud. Riigieelarvet saab majanduskasvust kiiremini kasvatada makse tõstes, ning kui seda teha ei taheta, tuleb kelleltki midagi ära võtta, et seda teistele anda.

Õpetajate, arstide või päästeametnike suurem palgatõus vähendab teiste sissetulekut nii suhteliselt kui ka täiendava inflatsioonilise surve tõttu. Seetõttu on valitsuse soov oma käsi aina sügavamale ja sügavamale ettevõtjate taskusse suruda igati mõistetav, kuid siiski mitte mõistlik.

Peagi saame näha, milliseks uus koalitsioon kujuneb ja millised plaanid järgnevatel aastatel tahetakse ellu viia. Ettevõtjate jaoks on selles konkreetsed ohud, mis vähendavad motivatsiooni pingutada. Paljud ettevõtjad ei väsi mitte füüsiliselt töötegemisest ja maksude maksmisest, vaid vaimselt. Sellest sünnib meile kõigile ainult kahju.

Suur probleem on muidugi, kui naabrimees makse ei maksa ja sina maksad, siis tal läheb hästi ja sul mitte. Kuid veel suurem probleem on, kui vajume tagasi feodaalühiskonda, kus riiki „omavad” poliitikud ning avalik sektor tervikuna elab märkimisväärselt paremini (ilusamad kontorihooned, kõrgemad palgad, kaugemad „komandeeringud”) kui erasektor.

Riigifeodalismi pealetung

Eestis on avaliku sektori diktaat juba üsna feodaalajale lähedal. Viimaste valimiste kontekstis ei rääkinud keegi, et avalikku sektorit tuleks koomale tõmmata. Lihtsal põhjusel – seal on liiga palju valijaid. Eestit ei valitse mitte riigikapitalism, vaid riigifeodalism.

Maksumuutuste tegemise kõrval on häirinud ettevõtjaid nende kehtimahakkamise liiga lühike aeg, mis ei võimalda rahulikult kohaneda. Loodetavasti leevendab riigikogu eelmise koosseisu poolt viimase seadusena vastuvõetud maksukorralduse seaduse muudatus seda Tormanist uue reegliga, et maksuseaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peaks üldjuhul jääma kuuekuuline periood. Kiired muudatused, eriti veel sellised, mis suure tõenäosusega erilist sisulist efekti ei anna, on kulukad ja valusad ning kahjustavad Eesti mainet nii kohalike ettevõtjate kui ka välisinvestorite silmis.

Enne valimisi käisid kõik erakonnad ja kogu ühiskond välja kõikvõimalikud ideed ning on risk, et sisuline avalik ühiskonnakriitiline arutelu sumbub. Riigifeodalism jätkub. Maksu- ja tolliamet näeb palju vaeva, et kõik maksud kokku koguda ning peab selleks rakendama piiripealseid meetmeid. Kuid vähem on kosta küsimusi, kas need maksud on ka õiglased ja mõistlikud?

Autode käibemaksu temaatika ei näidanud mitte seda, et Eestis oli ebaadekvaatne „maksuauk”, vaid hoopis valitsuse ülimuslikkust rahva suhtes. Valitsus muretseb väga, et keegi ei saaks erilist „hüve”, kuid teiselt poolt tahame neid hüvesid valitsejatele säilitada (riigikoguliikmete jt võimukandjate maksuvabad esindustasud, eripensionid jne) või koguni juurde luua.

Ma ei arva, et ettevõtjad vajavad privileege. Kuid ettevõtjaid ei tasu ahistada. Ahistamisena tajuvad ettevõtjad kõike seda, mille puhul nad ei suuda enda jaoks vastata küsimusele: milleks seda vaja on? Mida see paremaks muudab? Keda aitab?

Kuidas Astrid Lindgren Rootsit arvutama õpetas

Vaieldamatult ei jäta ükski mõistlik ettevõtja kasutamata maksude optimeerimise võimalusi seaduste piirides. Keegi ei taha maksata makse üle 100% oma tuludest, nagu 2012. aastal juhtus rohkem kui 8000 Prantsusmaa perekonnaga. 12 000 peret maksis oma tuludest 75% maksudeks ning 9910 peret üle 85%.

Sotsiaaldemokraatia üle võlli minekuga oli kimpus ka Rootsi, kui 102% tulumaksu nõuti ka armastatud lastekirjanikult Astrid Lindgrenilt. 1976. aasta märtsis helistas ta Expresseni arvamustoimetajale ning sõnas: „Siin räägib Astrid Lindgren, endine sotsiaaldemokraat.“

Ta oli kirjutanud muinasjutulise arvamusloo „Pomperipossa Monismanienis“. See rääkis lastekirjanik Pomperipossast, kes elas Monismanienis. Tema kõige suurem mure oli see, et kõik lapsed maailmas armastasid lugeda tema raamatuid. Monismanienis kehtis aga marginaalmaks, mis tähendas, et mida rohkem keegi teenis, seda suurem osa võeti ära heaolusüsteemi jaoks. Aga mitte rohkem kui 87%, sest midagi pidi ikka rahateenijale ka jääma. Lindgren viitas Rootsi maksusüsteemi absurdsusele ning andis maksuväitlusele suure hoo sisse.

Rootsi toonane rahandusminister Gunnar Sträng ütles kogu loo peale: „Lindgren oskab väga hästi muinasjutte pajatada, aga arvutada – seda ta ei oska. Aga seda keegi ka temalt ei nõua.“ Lindgren vastas, et Sträng oskab samuti väga hästi muinasjutte pajatada, aga arvutada, seda ta ei oska. Kuigi ministrilt peaks olema seda võimalik ka nõuda.

„Pomperipossa efekti“ kaasabil kaotasid sotsid Rootsis võimu ning muutus ka maksusüsteem.

Alati ei peagi need olema ettevõtjad, kes näitavad, et süsteem on mäda ning seda tuleb muuta või muutmata jätta. Lindgreni „kättemaks” tema ja paljude teiste rootslaste ahistamise eest oli valus, aga hädavalik. Kättemaksu saavad kehtestada kodanikud, kui maksud muutuvad ebamõistlikuks. Vahel on tunne, et ka Eestis on seda vaja. 

Hetkel kuum