SEB peakontor Obinitsasse

Hiljutine Läti maksuime soodustab küll väliskapitali sissevoolu riiki tervikuna, kuid oluliselt efektiivsem oleks suutlikkus seda sissevoolu suunata regionaalpoliitiliselt.

Järjest aktuaalsemaks muutub kiirenev urbaniseerumine. Need, kellel on mingisugune ajalooline side äärealadega, tunnetavad stagneerumist. Sellise protsessi käivitajaid võib olla mitu, kuid lahendusi leidub vähe.

Poliitikute loosungid „Tulge maale elama“ ei tööta sel lihtsal põhjusel, et maal ei ole piisavalt tööd andvaid ettevõtteid. Järjest enam koondub ettevõtteid suurte asulate ümbrusesse (s.o Tallinn ja Tartu).

Üldjuhul ons selle põhjuseks asjaolu, et maapiirkondades puudub kvalifitseeritud tööjõud, on suuremad logistilised kulud (ollakse ju sihtturgudest kaugemal) ja puuduvad kiired transpordilahendused (sagedaste välislähetuste puhul). Ettevõtted koonduvad suurlinnadesse ja inimesed nende järel – tekkiv inerts haarab kaasa ka ülejäänud mikro- ja väikeettevõtted. Nõudluse vähenemisel ei ole enam mõistlik pidada väikepoode, söögikohti, jms. See omakorda vähendab ka avaliku sektori osatähtsust maapiirkonnas (nt koolimajad, omavalitsused, postkontorid, jne). Seetõttu peitubki nõiaringi lahendus vastuses küsimusele, kuidas inspireerida ettevõtteid rajama oma peakontor või tootmisüksus just maapiirkonda.

Võiks mõtiskleda, missugused oleksid need faktorid, mis tooksid näiteks SEB peakontori Tornimäelt Obinitsa külla või ABB tootmistehased Jürilt Mikitamäe valda. Mis on need faktorid, mis tekitaksid Silicon Valley põhised linnakuid Kagu-Eestisse või Hiiumaale?

Põhjusi tuleks siinkohal otsida ilmselt juuretasandilt. Tavapärase majandusloogika kohaselt tegutsevad äriühingud ikkagi kasumi saamise eesmärgil. Mistõttu tulekski küsida, kas meil on võimalusi, kuidas luua mõne ettevõtte asutamine maapiirkonda kasumilikuks investeeringuks.

Üheks ja võib-olla ka ainsaks lahenduseks siinkohal ongi maksuerisused kohalike omavalitsuste tasandil. Selleks tuleks luua omavalitsuse tasandil erinevad maksukeskkonnad mis tekitaksid piisaval määral ettevõtetes inspiratsiooni rajada oma suurüksus just sinna kindlasse maapiirkonda. Loogika peaks põhinema asjaolul, mida väiksema ettevõtlusaktsiivsusega KOV seda soodsam ka maksukeskkond.

Teoreetiliselt oleks soodustusi võimalik pakkuda ennekõike kapitalitulude või tööjõumaksude osas. Viimastega saaks maksutehnilisi lahendusi ja -kombinatsioone luua mitmesuguseid. Olgu selleks siis väljamakstud dividendidelt väiksem tulumaksumäär või sotsiaalmaksu lae kehtestamine. Erisused võiksid kehtida aga ainult kindlatele kriteeriumitele vastavatele üksustele - olenevalt strateegiast, kas makroettevõtted või start-up'id. 

Kindlasti oleks töövõtjale juba praegu maale elama kolimine soodne investeering, ning seda kasvõi kinnisvara hinnaga seotud erisuste pärast. Samas, võtmeküsimuseks on ikkagi asjaolu, kuidas paistaks maapiirkond ka ettevõttele hea investeering.

Maksupoliitika on alati olnud üheks hoovaks, kuidas reguleerida ühiskondlikku käitumist. See oleks ka võib-olla lahenduseks, kuidas nõiaringi panna teistpidi ringi käima. Ehk siis suurettevõtete ja töövõtjatega kaasnev tarbijaskond tooks inertsist kaasa ka mikro- ja väikeettevõtted. See hoogustaks ka kvaliteetsema infrastruktuuri loomist ning suurendaks avaliku sektori osatähtsust maapiirkonnas, mille tulemusel võikski kümne aasta pärast areneda uus Silicon Valley just Obinitsas või Mikitamäel.

Kindlasti on siin mitmeid nüansse, mis vajavad läbimõtlemist ja analüüse, kuid tehniliselt ei saa teostus olla keeruline. Peamine on see, et kui soovida tõsiselt arendada regionaalpoliitikat, siis tuleks seda teha sihipärasemalt, ning mitte kulutada vahendeid propageerimaks käsitöö sektorit kui avastamata kasvumootorit. Selleks, et Tartu ülikooli geenitehnoloog või mehaanikainsener ei vaataks pärast kooli lõpetamist Tallinna poole, tuleb tegutseda reljeefselt ja läbimõeldult.

Nagu iga ettevõte vajab tegutsemiseks visiooni, vajab seda ka riik tervikuna. Vajatakse tunnet, et ollakse kuhugi poole teel. Skisofreeniline püüd ehitada välja neljarealine Tallinna-Tartu maantee ja samal ajal kütuseaktsiisi tõusu abil vähendada sõiduautode kasutust seda tunnet ei paku. Kuna meil on puudus riiklikest visioonidest ja strateegiatest siis, miks mitte kombineerida regionaalpoliitika maksupoliitikaga, kus tulemus oleks suurem väliskapitali sissevool ja suurem aktiivsus maapiirkondades.