Valitsuse rosolje seedib raskelt

Ükskõik, kui mõistvalt ka tahaks praegu uude valitsusse suhtuda, tuleb tõdeda, et nende ettevõtmiste esimene pakett ei olnud kaugeltki selline, nagu oleks olnud vaja ettevõtluse ergutamiseks ja rahva kaasahaaramiseks. Nõustuda tuleb sellega, et esimese 100 päevaga on midagi viltu läinud.

Sellele vaatamata oleks selguse mõttes õige siiski tunnistada, et eraldi võetuna ei olnud ükski kavandatav samm paketis selline, mis võiks majanduses põhjustada katastroofi. Seda enam, et ka varem on valitsused teinud midagi sellist, mis pole vastanud inimeste ja ettevõtjate ootustele. Paraku tundub, et seekord on maksude tõstmistest ja alandamistest ning toetuste ja trahvide suurendamisest kokku segatud rosolje osutunud liiga paljudele, nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele, raskesti seeditavaks.

Osaliselt loomulikult selle pärast, et kõike otsustati nende selja taga. Siiski oleks üksnes teoreetiliselt sellist rosoljet saanud huvigruppide kaasamisega paremini seeditavaks muuta. Toompea rahvas polnud teistsuguse kokkuleppe saavutamiseks endale jätnud kuigi palju mänguruumi ja aega ning vaevalt oleks sellises olukorras kaasamisest tõusnud erilist kasu. 

Nõustun, et taganemine lubadustest kõiki muudatusi huvigruppidega läbi arutada ei tugevdanud vastastikust usaldust, kuid arvan siiski, et praeguse rahulolematuse kasvu peamiseks põhjuseks oli peamiselt väljapakutud paketi sisu. Õigemini see, mis sealt puudus. Probleem on selles, et valitsuselt oodati muud, kui maksude edasi-tagasi liigutamist. Eelkõige midagi sellist, mis tõmbaks meie majanduse jälle kiiremini käima. Kui mitte just valmis kava, siis vähemalt valmisolekut hakata sellist kava koos kõigi osapooltega välja töötama ja seejärel ka ellu viima.

Olukorra on muutnud eriti nukraks tõsiasi, et reaalmajandusele pakutud porgand – sotsmaksu etapiviisiline alandamine ühe protsendipunkti  võrra aastas – oli võrreldes maksude suurendamisega nii marginaalne, et see ei saanud kuidagi kompenseerida teiste maksude tõstmisest tingitud ärritust või otsest kahju. Tuleb aru saada ka sellest, et kuigi ühe protsendipunkti haaval maksumäära muutmine mõjutab näiteks viie aasta jooksul maksukoormust küll sama palju kui ühekordne viie protsendipunkti suurune muutus, on nende mõju ettevõtjate sentimendile üpris erinev.

Kuigi tulude ja kulude ümbertõstmisele keskendumine ja maksudega toimetamise stiil kedagi ei rõõmustanud, jääb praegu enim häirima siiski see, et valitsusel näibki puuduvat idee, kuidas edasi minna ja mida tuleb meil kõrgliigas edukaks mängimiseks teisiti teha, kui meil oli madalamates liigades kombeks. Praegu pole võimalik näha, kas meil peale lootuse, et tuul pöördub peagi soodsasse ilmakaarde, ka midagi muud varuks on. Siinkohal tasuks jälle meenutada Seneca igivana mõttetera, et kui sa ei tea, kuhu sa sõita tahad, pole sulle ükski tuul soodne.

Esimese kvartali tulemuste järgi poleks praegu mingit erilist põhjust muretseda. Tõsi, esimese kvartali SKT kasv jäi meil tagasihoidlikuks. Kuid kas ühe kvartali prognoositust ühe protsendi võrra väiksemaks jäänud sisetoodangu kasv loeb eriti palju inimesele ajal, kui tema reaalpalk on kasvanud üle viie protsendi ning ta elab hirmus, et võib töö kaotada?

Põhjusi, miks meil kindlustunne aprillis alanes, on kindlasti rohkem kui üks. Siiski tasub neist kõige enam tähelepanu pöörata sellele, mis meist endist suurimal määral sõltub, ja loobuda seekord Kreekale, Venemaale ning Brüsselile viitamisest, kuigi nad kõik on loomulikult meie tegemistele ebamugavaks fooniks.

Paraku on majanduses nii, et mida kõrgemale sa tõused, seda kitsamaks ja konkreetsemaks edule viivad teed jäävad. Kuivõrd Eesti ei ole enam arengustaadiumis, kus riigi konkurentsivõime määrab kõige enam tema makro­ökonoomiline tasakaal, nagu see on madalamatel arengustaadiumidel, tuleb meil nüüd suurimat tähelepanu pöörata hoopis teist tüüpi teguritele. Eelkõige sellistele, millele tugineb suurem efektiivsus ja innovaatilisus, ning meil tuleb teha kõik endast sõltuv, et neis valdkondades tõelist edu saavutada.