Tallinna-Helsingi tunnelist rääkides peame eelkõige vaatama, kus asub Euroopas ja maailmas tootmine praegu ja tulevikus. Kuidas liiguvad tooraine ja kaubad Aasiast Euroopasse ja vastupidi ning mida saaks tunneli rajamine kiiremaks, odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Kui me seda teha ei suuda, siis pole ka tunnelil mõtet.
Kuna Euroopas tootmine pigem väheneb, oleks Tallinna-Helsingi tunneli ehitamise esmaseks möödapääsmatuks eelduseks toimiv Põhja-meretee, mis ühendaks meie regiooni Kaug-Ida ja Põhja-Aasiaga. Kui poleks vaja kasutada kaubaveoks jäälõhkujaid või reisida ühest riigist teise läbi Venemaa, siis võiks Tallinna-Helsingi tunnel olla osa Põhja-Soomest algavast süstik-kaubarongide kiirtrassist ja moodustada seega terviku Kesk-Euroopasse suunduvast
Rail Balticust.
Tallinna-Helsingi tunneli ehitamise aruteludes peame samuti arvesse võtma, et raudtee omahind järjest kasvab ning infrastruktuuri ülalpidamiskulud on kõrged. Nii jõuame jällegi tõdemuseni, et esmatähtsad on potentsiaalsed kaubaveomahud ning kas tunnel suudab peenlogistika teiste võimalustega konkureerida.
Aruteludes peavad esikohal olema pikaajaline strateegia, läbimõeldud visioon ja ka tugev äriplaan, mis ei baseeru ainult kahe linna poliitikute unistustel, vaid kogu Põhjamaade piirkonna ja Euroopa vajadustel. Vastasel juhul võib tunnel tähendada kahele riigile hoopis majanduslikku mõrva.