Kõike pole vaja seadusega reguleerida

Taasiseseisvumise algaastatel koostati väga kiiresti mahukad seadused, mis võimaldasid ühiskonnas maksma panna euroopalikud õigusväärtused. Pikkadeks avalikeks aruteludeks ei olnud aega ja võimalustki, sest õiguskord tuli süsteemselt ja korraga üles ehitada. Järgmine õigusloojate väljakutse oli ühinemine Euroopa Liiduga, mil tuli taas teha suuremahulisi muudatusi.

Täna on olukord muutunud. Õigusloomele ning selle mahu vähendamise vajadusele on viidanud nii arvamusliidrid ja mitmesugused huvigrupid advokatuurini välja.

Seaduste kaalutlemata muutumine toob kahju õiguskorra stabiilsusele, suurendab riigi töökoormust ning põhjustab inimeste ja ettevõtjate hulgas ebaselgust. Seadustega reguleeritakse endiselt asju, mida ei peaks üldse seadusega ette nägema. Näiteks on eri seadustes kirjeldatud detailselt riigiasutuste sisemine töökorraldus, mitmesugused IT-süsteemid ja nende sisu. Poepidaja ei määra ju poe lahtioleku aegu ära oma põhikirjas. Miks peaks seda tegema siis riik?

Justiitsministeerium saatis äsja laiemale avalikkusele arvamuse avaldamiseks riigi vaate paremaks õigushooldeks ja vohava seadusloome kokkutõmbamiseks. Lähtume põhimõttest, et seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahenemiseks on ammendatud.

Kindlasti on kõigil veel meeles nn firmaautode käibemaksu kehtestamine eelmisel aastal, mille mõjud olid puudulikult hinnatud ning  loodetud tulemust ei saavutatud. Uue seaduse peaks vastu võtma ainult juhul, kui sellega kaasnevaid kulusid põhjendab tekkiv majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane kasu, edasikanduv mõju on arvesse võetud ja tegelikult saavutatav kasu on võimalikult suur.

Kõige olulisem on siiski mõtteviisi muutus ja ühiskonna laiem arusaam, et kõike ei pea seadusega reguleerima ja väiksematest ebakõladest saab üle mõistliku tõlgendamisega.