Negatiivseks intressiks valmis? Ei!

Euroopa Keskpanga oktoobri istungi üheks oluliseks sõnumiks finantsturgude jaoks kujunes ühe keskse rahapoliitilise intressimäära alumise piiri edasise langetamise võimalus juba detsembris.

Oluline on see seetõttu, et intressimäär seab ka pankadevahelisel rahaturgudel intressimääradele efektiivselt alumise piiri. Kui varem oli EKP välistanud hoiustamise püsivõimaluse intressimäära edasise langetamise, siis nüüd tehti madalate inflatsiooniootuste, madala nafta hinna ning nõrga globaalse majanduskasvu tõttu 180kraadine pööre.

Tuge selleks on andmas asjaolu, et rahaturud on EKP eelmisele intressilangetamise otsusele reageerinud sujuvalt ja rahulikult. Lisaks saab EKP arvestada siinjuures teiste riikide kogemustega, nagu Taani, kus negatiivset rahapoliitilist deposiidimäära on rakendatud juba alates 2012. aastast ning kus tänaseks tasemeks on miinus 0,75 protsenti.

EKP rahapoliitika ülekandemehhanismi efektiivse funktsioneerimise tagamiseks on vajalik, et seda toetaks ka Eesti seadusandlus. Vastasel juhul ei pruugi poliitika anda soovitud tulemus või võib see kaasa tuua selliseid tagajärgi, mis ei pruugi vastata esialgse poliitika eesmärkidel.

Negatiivsete intressimääradega edastatakse majanduse eri subjektidele signaal, mis peaks soodustama odava laenuressursi kaudu investeerimisaktiivsust ning säästjate korral soodustama tarbimist, misläbi kokkuvõttes peaks see kaasa aitama EKP inflatsioonieesmärgi saavutamisele ning toetama üldist majandusaktiivsust.

Eesti seadused ei võimalda kohaldada negatiivseid intressimäärasid pankade klientide hoiustele. Sellega kaasneb siinsele finantssektorile otsene kulu seoses kohustusega maksta kaasatud hoiustelt positiivset intressi, olles samal ajal sunnitud ise rahaturul paigutama kaasatud vahendeid negatiivse intressimäära alusel. Seega tuleb pangal maksta intressi nii hoiustajale kui ka euro rahaturul deponeeritud vahenditel.

Rahaturul pankade jaoks saadolevat tootlust kirjeldavad eri tähtajaga euribori väärtused. 6. novembril fikseeriti esmakordselt ajaloos negatiivne väärtus 6 kuu euriboril, mis on baasintressimääraks enamuses Eestis väljastatud laenudele. Lühema tähtajaga euriborid on olnud miinusmärgiga juba pikemat aega.

Kui ka kaasatud vahendeid kasutavad pangad klientidele laenude väljastamiseks, siis jällegi on finantssektor valiku ees, kas kanda üle hoiustajatel makstav kõrgem intress laenuvõtjatele või aktsepteerida, et laenumarginaal ei kata potentsiaalselt ära laenuga võetavat krediidiriski ja võib sõltuvalt arengutest intressimäärade keskkonnas muutuda olematuks või isegi negatiivseks.

Mõlemal viimasel juhul ei jagu finantssektoril piisavalt tulusid, et ära katta oodatavaid laenukahjumeid ja tegevusega seotud üldkulu. Nendest kaalutlustest lähtuvalt on Eestis tegutsevad pangad rakendanud viimase aasta-kahe jooksul väljaantud laenude puhul laenulepingus tingimust, mille kohaselt loetakse euribori väärtus nulliks, kui see on negatiivne. Seeläbi kannab negatiivsete intressimääradega kaasneva koorma laenuvõtja makstes kinni hoiustaja positiivse intressi. Rahapoliitika ja majanduse üleüldise aktiivsuse eemärgi tõstmisele see kaasa ei pruugi seega aidata, sest pärsib kindlasti investeerimisaktiivsust.

Kuna finantsturud on omavahel seotud, siis piirangud, mida rakendatakse ühe instrumendi (hoiuse) suhtes, loovad lisaks ka arbitraaži võimalusi eri turuosalistele ja võivad seetõttu tuua kaasa ebaefektiivselt toimiva turu ja olulise kulu osadele turuosalistele.

Seadusest tulenev kohustus maksta klientidelt kaasatud hoiustele positiivset intressi võimaldab eri finantsinstrumente kombineerides hoiustajatel Eestis saavutada olukorra, kus majanduslikus mõttes on hoiustajal tegemist eurohoiusega, mis annab 0,65% positiivset tootlust, samal ajal kui vastava perioodi euro intressimäärad on negatiivsed (miinus 0,12%).

Pangad ja finantssektor tervikuna oleks sunnitud kandma seadusega loodud arbitraaživõimalustega kaasneva kulu. Oluline on siin ka see, et kliendi jaoks ei muutu tehingute tulemusena riskiprofiil. Nimetatud tulemuseni jõudmiseks on vaja omavahel kombineerida Eestis tegutsevate pankade pakutavaid standardseid tooteid, nagu deposiidid ja valuutavahetuse tulevikutehingud. Piisavalt madala marginaali juures avanevad sarnased arbitraaživõimalused ka neile laenuvõtjatele, kelle tavapärases olukorras oleks otstarbeks pangale ennetähtaegselt tagastada eurodes võetud laenud.

Eelnevast tulenevalt võib regulatiivne keskkond endaga kaasa tuua finantssektori poolsed administratiivsed meetmed regulatsiooni puudujääkidest tulenevate kulude vähendamiseks, mis piirab kindlasti finantsturu efektiivset toimimist. Üheks nimetatud administratiivseks meetmeks on klientidele finantssektori poolt seatavad piirangud välisvaluuta kontode avamiseks või siis ka avatud kontodel kehtestavad erinevad hooldustasud ning muude otsesele konkurentsile vähem avatud pangateenuste hindade tõstmine.

Eestis tuleb arvestada ka oma õigusloomes naaberriikide regulatsiooniga ja Euroopas kehtivate kapitali vabast liikumisest tuleneda võivate järelmitega Eesti finantssüsteemile. Eestis seaduste alusel tegutsevad pangad on ELi finantsturu osa ja ei saa teoreetiliselt välistada võimalust, et mujal aktiivselt tegutsevad turuosalised võivad leida otstarbeka teatud juhtudel Eesti seadustest tulenevaid võimalusi ära kasutada.

Kuigi hoiustaja seisukohalt on seadusest tulenev positiivse intressi nõue esmapilgul igati positiivne, siis pikemaajalises perspektiivis peaks hoiustaja olema huvitatud hoiustatud vahendite reaalse ostujõu säilimisest ja kasvamisest ehk reaalintressist, mitte nominaalintressist.

Kui reaalintress on positiivne ja nominaalintress on negatiivne, siis hoiustatud vahendite ostujõud kasvab. Hoiustaja seisukohalt on kahjuks olnud aga reaalintressid negatiivsed juba pikemat aega, mistõttu negatiivses nominaaliintressis ei tohiks olla suur šokk.

Hoiustaja huvides on oluline süsteemise riski realiseerumise vältimine tulenevalt regulatiivsetest puudujääkidest Eesti seadusandluses ning seeläbi finantssektori sujuva toimimise tagamine.