Pensioniks kogutakse liiga vähe

Tuleb hakata rohkem koguma

Kas 2%+4% palgast teise sambasse koguda on piisav, et pensionieas hästi ära elada? Kes on matemaatikas tugevam, saab aru, et ei ole. Pensioniks kogutakse praegu liiga vähe. Jääb kaks varianti – kas koguda lühema perioodi jooksul rohkem praegusest kõrgema maksemäära alusel või olla vähem aastaid pensionil ehk tõsta oluliselt pensionile minemise iga. Tundub, et poliitilisel tasandil eelistatakse praegu just viimast varianti (juttu on olnud juba pensioniea tõstmisest vähemalt 70. aastani), kuigi intuitiivselt võiks tulevane pensionär eelistada just esimest. See tähendab, et inimesed, kes soovivad pensionile minna varem, peaksid teise samba kogumissüsteemi samale 2%+4% tasemele jäämise korral ise täiendavalt pensioniks raha koguma kas kolmanda samba fondide või enda hallatavate investeeringute kaudu. Alternatiiviks oleks praegu aastatel 2014–2017 ajutiselt kehtiva 3%+6% maksesüsteemi alaliseks muutmine.

Kas riik saaks pensionifondide juhtimisega paremini (loe: suurema tootluse ja väiksemate kuludega) hakkama kui erasektor? Ja kas pensionifondidesse sissemakstud rahast suudetaks riigi näpud eemal hoida ka raskematel aegadel eri valitsuste ajal? Karta on, et keerulisematel aegadel võidakse ühel või teisel hetkel populistlikest otsustest ajendatult sirutada käsi pensioniraha järele välja – alguses lühiajaliselt, hiljem pikaajaliselt või isegi jäädavalt. Juba praegu näeme, et esimese samba pension on järgmiste aastakümnete jooksul muutumas n-ö sotsiaalpensioniks/-toetuseks. Üldiselt peaks erasektor turujõudude tõttu olema tõhusam varahaldaja ning kui teise samba pensionivarad on riigi muudest varadest eraldatud, peaks see ka tulevastel pensionäridel laskma hingata kergemalt.

Või kas tavakodanikud saaksid oma pensioniraha kogumisega ise individuaalselt paremini hakkama? Kas tavakodanikel oleks piisavalt meelekindlust, teadmisi, oskusi ja tahtmist igakuiselt säästa ja tegeleda enda pensionifondi pikaajalise kogumisega? Keskmiselt on Eesti pensionisüsteem inflatsiooni löönud ja seeläbi rahale väärtust kasvatanud juurde. Raha lihtsalt madratsi all hoides või seda hoiustades selle tulemuseni ei jõuaks.

Sunniviisiline pension on õigustatud

Inimesed ei ole ise head pensioniks kogujad ega kaugete perioodide taha jäävate kulutuste jaoks raha kogumises. Vabatahtliku kolmanda samba fondide mahud ja sinna raha koguvate inimeste arv võrreldes teise samba kohustuslike fondide mahtude ja kogujate arvuga erineb mitmekümnekordselt. See näitab vabatahtliku ja iseseisva kogumise madalat valmidust. Seetõttu on sunniviisiline pensioniks kogumine teise samba kaudu kindlasti õigustatud. Kui pensioni teise samba kogumine jäetaks inimeste endi teha vabatahtlikkuse alusel, siis tõenäoliselt suuremal osal inimestest ei olekski tulevikus pensionit kogutud. Seda enam, et suurem osa inimestest ei ole kunagi ise investeerimisega kokku puutunud ning puuduvad vajalikud teadmised – sellise investeerimiskultuuri, nagu on meie Skandinaavia naabrite juures, väljakujunemine võtab aega mitu aastakümmet. 2014. aasta lõpus finantsinspektsiooni tellitud ja Turu-uuringute ASi Eestis läbi viidud uurimus, kus finantsteenuste teemalistele küsimustele vastas 762 inimest vanuses 19–65, paljastab valusa reaalsuse: vaid 3% vastanutest peab end investeerijaks.

Tööandjapension võiks aidata seda n-ö vabatahtlikku kogumist kolmandasse sambasse hoogustada, kuid selleks oleks vaja tööandjale oma töötajate eest raha kolmanda samba pensionifondi maksmiseks mingit stiimulit – kas pikalt oodatud sotsiaalmaksu soodustuse või mõne muu motivaatori kaudu.

Mida rohkem variante on tulevasel pensionäril väljamaksete faasi jõudmisel, seda parem. Kindlasti peab kindlustuslepinguga elu lõpuni saama kaetud n-ö riigi ettemääratud igakuine miinimumpension elu lõpuni (et vältida olukorda, kus elatakse oma rahast kauem), kuid seda ületavas osas võiks olla inimesel rohkem kaasarääkimisõigust – mida suurem on kogutud summa, seda rohkem paindlikkust peaks see kaasa tooma. Suuremate kogutud summade korral võiks pikemas plaanis tekkida ka võimalus jätkuvalt hoida ja kasvatada oma raha pensionifondides ning seda jupikaupa (kas siis ainult kogutud tootluse või ka põhiosa arvelt) sealt välja võtta ning surma korral jääk oma lähedastele edasi pärandada.

Autor: Joel Kukemelk