Asi on börsis, rumal!

Riigifirmade börsile tulek kasvatab väikeaktsionäride arvu, parandab elanike finantskirjaoskust, aktiveerib Eesti kapitaliturgu ja börsi, julgustades erafirmasid järgnema. Võimaldaks hoiustel seisvale rahale lisarakendust leida. Seejuures vähendaks erastamine poliitilist korruptsiooni või lihtsalt rumalust riigifirmade juhtimises. Raske on üldse leida riigifirmade börsile viimisele tõsiseid vastuargumente.

Praegu, aasta pärast valimisi on riigifirmade erastamisega üldiselt sama seis nagu majanduseski – seisev. Majandusministri kava näeb vaid ette Eesti Teede, Omniva, EVR Cargo, Metroserti ja Teede Tehnokeskuse erastamist. Millalgi lähiaastatel. Millest endiselt ei räägita, on suurte riigifirmade börsiletoomine.

Sellest on pagana kahju. Vaata, kust otsast tahad, Eesti börs on olematu ja selle vähegi aktiivsemad ajad jäävad enam kui kümne aasta taha, kui börsil oli veel Hansapank ja majandus kasvas. Kodumaine tugev börs ja lai väikeaktsionäride ring on tugeva turumajanduse tunnus ja võib koguni väita, et tugeva majanduse üheks eelduseks on tugev kodumaine börs ja lai väikeaktsionäride ring, kes muu hulgas ei lase poliitikutel vastu võtta ettevõtlusvaenulikke seadusi.

Börsi kapitalisatsioon on Hansapanga-aegselt 55 protsendilt SKPst kukkunud 10-11 protsendini SKPst, kui vaadata viimaseid kättesaadavaid võrdlusandmeid 2014. aastast, nagu see on näidatud allolevas graafikus. See on kaheksa korda väiksem suhtarv kui meie põhjanaabritel. Arvestades, et Helsingi börsile lisandus mullu tervelt 12 uut ettevõtet, on praegune suhe veel rohkem meie kahjuks. Noteeritud ettevõtete arvult oleme IMD (Lausanne'i juhtimise arendamise instituut – toim) jälgitava 61 riigi seas tagantpoolt eel-eelviimased.

Siin aitaks just jää liikuma riigiettevõtete osaline erastamine ja börsil noteerimine. Sest ettevõtjad ei näe viimastel aastatel börsi eriti atraktiivse kohana, mille kaudu lisaraha otsida.

Ühest küljest on madalate intresside ajastul pangalaenuga oma laienemist finantseerida üsna mõistlik, eriti kui laenukoormus pole veel väga suur. Teisalt kardetakse paljuski just teadmatusest kapitaliturule tulemise keerukust ja kallidust ja sellega kaasnevat energiakulu. Kolmandaks tahaks mitugi neist vähestest praegu börsil noteeritud ettevõtete juhtidest sealt esimesel võimalusel kaduda, ikkagi ebamugavalt suur tähelepanu ja avalikustamise maht. Eks seda suhtumist ju nähakse. Neljandaks ollakse suuresti lihtsalt liiga passiivsed, kartlikud, ei seata suuri kasvueesmärke.

Et suurendada ettevõtjate noteerimisjulgust ja motiveerida neid osast aktsiatest avaliku emissiooniga loobuma, võiks kaaluda näiteks avalikult noteeritud ettevõtete väljamakstavate dividendide maksukoormuse vähendamist, võrreldes mittenoteeritud ettevõtetega.

Kui esimesed riigiettevõtted on börsile toodud ja on näha, et maailm kokku ei varisegi, võiks järgmise sammu astuda ning erastamist ja mõnel juhul ka börsile tulekut kaaluda ka laiemalt. Näiteks haiglad. Tartu Ülikooli Kliinikum jt suurhaiglad figureerivad sisuliselt igal aastal üsna eesotsas Äripäeva parimate firmade edetabelites. Või vanglad, kel üsna garanteeritud klientuur ja rahavoog. Või mitu riigi pakutavat teenust, näiteks äriregister. Või mõni hea renomee ja sisumüügiga kultuuriasutus, näiteks Linnateater. Et kui piletit ei saa, siis osta lohutuseks vähemalt osalus.

Eestis on viimasel aastal aktiivsemaks muutunud väikeinvestorite kommuunid, on olemas netoraadiod ja korraldatakse regulaarseid investeerimisüritusi. Ja seda hoolimata Tallinna börsi seisust. Arvan, et kui tuleks börsile kodumaiseid tuntud ja oma lugu rääkivaid ettevõtteid, hoogustuks väikeaktsionäride arv ja tegevus hüppeliselt. Eesti inimesed on väärt oma börsi. Väärt osa saama majanduses toimuvast. Väärt oma finantstulevikku Eesti ettevõtlusega siduma.