Jagamismajandus tuleb juhtida õigele teele

Jagamismajandus võimaldab töötutel rakendada oma oskusi ning toob teenused ja tooted käeulatusse ka sellistel inimestel, kes nendeni tavaliselt ei küüni. Kuna jagamismajandus tähendab varade ühiskasutust ja vahendite tõhusamat ärakasutamist, soodustab see ka jätkusuutlikku arengut.

Jagamismajandus laieneb ELis kiiresti. Viimase kolme aasta jooksul on selle sektori kasv olnud tähelepanuväärne. Aastail 2014–2015 on jagamismajanduse tulud peaaegu kahekordistunud, kusjuures tegemist ei ole sugugi ainult tuntud ettevõtetega nagu Uber ja Airbnb. Paljud leidlikud inimesed on ellu viinud uusi ideid, näiteks loonud ajapangad, mille kaudu ühe kogukonna inimesed saavad üksteist aidata, pakkudes välja oma oskusi ja teenuseid.

Kuid kui eraisikud tegutsevad samamoodi nagu ettevõtted, muutuvad juhusliku ja kutsetegevuse piirid häguseks.

Sellise olukorra reguleerimiseks pakuvad liikmesriikide ja kohalikud ametiasutused välja lahendusi, mis on üksteisest väga erinevad. Lähenemisviis uutele ärimudelitele on killustatud, mis tekitab ebakindlust nii traditsiooniliste ettevõtjate, uute teenuste pakkujate kui ka tarbijate seas ning võib pidurdada innovatsiooni, töökohtade loomist ja majanduskasvu.

Kui litsentsimisnõuete, õigusliku vastutuse ja maksukohustuse küsimustes puudub selgus, loobuvad paljud oma ideede elluviimisest. Kui tarbijad uusi ärimudeleid ei usalda, ei kasuta nad ka pakutavaid teenuseid.

Me ei saa endale lubada, et ühtne turg killustub 28 või veelgi rohkemaks osaks, kus kehtivad eri reeglid, kus iga eeskirja peab hindama kohus ning kus puudub prognoositavus ja järjepidevus. Selleks, et Euroopa idufirmad hakkaksid aktiivselt jagamismajanduses tegutsema, arenema ja laienema ning muutuksid ühtse turu osaks, peavad meie lahendused olema järjekindlad. Kui meie ei leia võimalusi uute ärimudelite kasulikuks rakendamiseks, teevad seda teised.

Jagamismajandus ei saa olla varimajandus. Maksud peavad saama makstud, turvalisus tagatud ning sotsiaalne ja tarbijakaitse säilitatud. Olemasolevad äriühingud kardavad konkurentsi moonutamist. Jagamismajanduse sektori ettevõtjad aga kurdavad, et piiratakse nende pääsu turule. Reguleerimine on vajalik, kuid sarnaselt tavapäraste ettevõtetega tuleb reguleerimist kasutada ainult põhjendatud juhtudel, näiteks turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks.

Pole põhjust hakata kaitsma seniseid ettevõtteid konkurentsi eest. Jagamismajandus täiendab traditsioonilisi ettevõtlusvorme, mitte ei asenda neid, ning õigusaktide rakendamisel tuleb sellest lähtuda. Kui jagamismajanduse õigusraamistik on otstarbekas, soodustab see uute töökohtade loomist ja hoogustab majanduskasvu.

Samas on palju küsimusi alles vastuseta. Kas inimesed, kes osutavad teenuseid vahetevahel, peavad alati vastama samadele nõuetele kui need, kes teevad sama tööd täiskohaga? Mida üldse tähendab „vahetevahel“? Jagamismajanduse alus on koostööplatvormid, kuid milline on koostööplatvormi staatus ja vastutus? Kas inimene, kes pakub oma teenuseid koostööplatvormi kaudu, ei ole mitte palgatöötaja?

Leidlikud ametiasutused leiavad neile küsimustele vastused, võimaldades jagamismajandusel areneda ilma nõudeid leevendamata. Eesti on transpordisektori reformimisel esirinnas. Tema ja paljude teiste eeskujust peaksid õppima kõik.

Mis tahes murranguline innovatsioon ja uued ärimudelid võivad tekitada pingeid ja probleeme, millele tuleb leida lahendus. Ühelgi juhil ei tohiks jagamismajandust pidada ohuks traditsioonilisele ettevõtlusele. Kui läheneda jagamismajandusele tasakaalukalt, loob see uusi töökohti ja kaasab rohkem inimesi majandustegevusse.

Autor: Jyrki Katainen