Tülitsevad omanikud tapavad firma

Olen sõpra ja kolleegi Toomas Määritsat tundnud 25 aastat, millest 20 aastat on meil olnud ühine firma. On olnud häid ja kehvemaid aegu, oleme omavahel kogu aeg jaganud rõõmu ja kaotust. Oleme ka eraelus naabrid. Praegu sellele ajale tagasi vaadates on mul tunne, et halvemad ajad on meid isegi rohkem liitnud kui head, sest rasketel hetkedel on hea, kui keegi toetab ja jagab seda.Algusajad olid ka kõige raskemad, sest siis tuli kõik nullist ehitada. Eriti oli puudu rahalisi ressursse. Võtsime praeguses võrdluses kõrge intressiga laene, mida maksime tagasi, hambad ristis, aga saime hakkama. Ettevõte on nagu laps – alguses ta kasvab, muutub tugevamaks ja kui ta on jõudnud täisikka, siis võid juba ise elada muretumat elu.

Kõik on isiksused ja erinevad. Omavahelisi suuri erimeelsusi ja tülisid ma ei mäletagi, need ajad olid pigem algusaastatel, kui ise olime veel nooremad ja otsisime õiget edasiminekut ja arengut. Mida vanemaks saad, seda suurem harmoonia valitseb meie vahel.Kui tahta sõbraga äri teha, siis, peab omavaheline usaldus olema täielik. Peab arvestama teisega ja otsima kompromisse erimeelsuste puhul. Iseloomud peavad sobima ehk piltlikult öeldes peab olema sama veregrupp.Sõprade eesmärgid ja sihid peavad olema samad ning meetodid sinna jõudmiseks ühesugused.

Autor: Tõnu Samm