Andke rohkem odavat piima

Ühelt poolt võibki see nii olla, aga teiselt poolt paistab pilt ka palju roosilisem. Näiteks tarbijale. Odav piimahind ei tähenda vaid odavat kile- ja pakipiima. Vaid ka odavat juustu, võid, kohupiima ja muid tooteid. Vaadake poelettidel ringi, tuletage meelde, millal viimati nii odavalt piimatooteid osta saite, ja jätke meelde. Tõenäoliselt on praegu poodides piimatoodetel hinnad, mida te enam kunagi ei näe.

Piimatootjad teavad seda hästi ning on osavalt süüdistanud madalas hinnas kauplusi ja jaekette, mitte tarbijaid. Aga miks peakski üks pood piima kallilt müüma ja tarbija seda kallilt ostma, kui valitseb täielik piima üleküllus. Nimelt toodetakse Eestis ligi kaks korda rohkem piima, kui siseturul tarbitakse. See tähendab, et kui igaüks meist ostaks piima ka kaks või kolm korda kallimalt, jääks pool piimast ikkagi üle.

Tõsi, sellel on objektiivsed põhjused. Eesti piimakarjakasvatajad kasvasid hoogsalt, sest said Euroopa maksumaksjalt lahkelt toetusi ning nägid turgu eelkõige Venemaal. Isegi kui sinna otse ei müüdud, tarniti toorpiima näiteks Leedu tehastesse, mis müüsid omakorda töödeldud piimatoodangu Venemaale ja mujale. Siis puhkes Ukraina kriis ja saabusid sanktsioonid. Vene turg läks kinni ning see on üks kandev põhjus, miks kogu Euroopat tabas piima üleküllus.

Eestit eriti valusalt, kuna siin puudub vastav võimekus toorpiima ümbertöötlemiseks. See tähendab, et piima ei saa piisavas koguses näiteks pulbriks muuta ja Hiina saata või oodata, mil piimahind taas kerkima hakkab. Maaeluministeeriumi kaudu plaanitaksegi nüüd suunata 15 miljonit eurot uue piimatööstuse rajamiseks, millele peaks lisanduma ligi 45 miljonit eurot erasektorist. See peaks tooma uut kvaliteeti Eesti piimatootmisesse.

Ja tõsi ta ongi, et piimalehmakasvatajatel on raske. Näiteks kui mõni teine riik, olgu see näiteks Poola, otsustab oma piimakarjakasvatajaid suuremalt toetada, suudavad nad pikemalt odava hinna tingimustes ellu jääda. Selge see, et keegi peab laudad sulgema. Aga tuleb ka meeles pidada, et piimakriis on ilmekas näide, kuidas toetused solgivad turgu sedavõrd, et tekib nõiaring, kus maksa aina juurde või sure.

See on meeldetuletus ja kasulik knopka tagumiku all ka piimakarjakasvatajatele endile. Selle asemel, et toorpiima müüa, sunnib see neid olema leidlik ja paindlik nii toodete arendamisel kui ka uute turgude leidmisel. Ilmekas näide on Saaremaa piimatööstus, mille toodangut haaratakse lennult ning lattu ei jõua firma midagi toota. „Kui see on kriis, siis võiks see kaua kesta,“ ütles piimatööstuse juht Ülo Kivine alles juulis.