Minu elu õnn ei ole riigi asi

07. detsember 2016, 07:00
Kelle asi on isiklik õnn?
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161207/OPINION/161209838/AR/0/Õnn.jpg

Kui lahutaksime eraelulised küsimused poliitilisest, saaks neid lahendada mõistlikumalt. Isikliku elu õnn ei peaks olema poliitilise arutelu teema, leiab praktilise filosoofia õppejõud Aive Pevkur.

Valitsemine tähendab õigust defineerida seda, mis on hea. Kui valitsetakse riiki, defineeritakse hea kõigi jaoks. Kui valitsetakse ennast, on küsimuse all hea iga inimese jaoks. Tänapäeval on riigivalitsemine ja demokraatilikud protsessid läinud nii keerukaks, et selge vahetegemine riigieluliste ja eraeluliste küsimuste asjus vajaks revideerimist.

Paljud põhimõttelised otsused, mis võiksid olla inimeste enda otsustada ja riigil võiks olla vaid korraldav funktsioon, on ajaloolistel põhjustel jäänud riigi kätte. Kui suudaksime selge pilguga vaadata ühiskonna ees seisvatele probleemidele ja eristada ühiskondlikult olulised küsimused eraeluliselt olulistest küsimustest, vabastaksime riigikogu ja valitsuse ressursi riiklikult tähtsate küsimustega tegelemiseks ja võimaldaksime paljudele inimestele taotleda õnne või head neile sobival viisil.

Tänapäeval on demokraatilik riigivalitsemine valdav, sest usutakse, et kui kõik inimesed, täpsemalt küll valimisõiguslikud kodanikud saavad osaleda selle üle otsustamisel, mis on hea, siis on inimesed õnnelikumad, rahulolevamad ja edukamad.

Demokraatilikus protsessis osalevad ideaalis kõik kodanikud, kuid võimu teostatakse vahendatult. Demokraatia sünni aegu võis otsedemokraatia teatud mööndustega toimida. Uuemal ajal ei mahu kogu rahvas ühte tuppa või isegi ühele platsile, et seaduseid luua või kohut mõista. Seetõttu valime endale esindajad, kes viivad ellu meie vaateid sellele, kuidas parimal viisil ühiselu korraldada.

Erakondade maailmavaatelised erimeelsused peaksid olema väärtuspõhised, kus väärtused tulenevad selle grupi huvidest, keda demokraatlikus protsessis esindatakse. Eelduseks on, et ühiskonda puudutavates küsimustes on valikute suunad ette määratud ja väga suurt variatiivsust siit ei leia. Võimalik on valida kas suurema riigi sekkumise või suurema üksikisiku vabaduse vahel. Seetõttu paigutuvadki kõik erkonnad vasak-parem- ja liberaal-konservatiivsele skaalale. Poliitikate valikus on valdkonnad, kus üksikisikul on keeruline süsteemi korraldada.

Inimene saab valimiste kaudu mõjutada valikuid kas suurema või väiksema riigi sekkumise suunas. Sisuliselt on valimised üks suur kaasamisprotsess. Kes suudab rohkem valijaid haarata oma ideede taha, saab võimaluse üldise hüve või hea määratlemiseks. Kui selgelt erakonnad ennast määratlevad, et valija tahet väljendada, on teine küsimus.

Abiellun, kellega tahan

Kujutame nüüd ette, et riik hakkab meile ette kirjutama, kellega me tohime abielluda. Igal terve mõistusega inimesel tekiks kahtlus, et tegemist oleks totalitaarse riigiga. Ometigi on praegu nii Eestis, ka paljudes teistes riikides kord, kus riik kirjutab ette, kellega sa ei tohi abielluda. Täpsemalt, riik ei tunnista teatud abielusid. Samas tundub, et eluteekaaslase valik peaks kuuluma privaatküsimuste sekka ja riigi osa on siin meie valik teadmiseks võtta ja kinnitada.

Samasooabielud on vaid üks näide eraelulistest küsimustest, millesse riik sekkub. 20. sajand tõi demokraatlikku debatti suure hulga küsimusi, millel sisuliselt puudub ühishüveline, seeläbi poliitiline osa. Lisaks nimetatud samasooabieludele kuuluvad siia näiteks  surrogaatemaduse küsimused, aeg-ajalt kerkib teemaks eutanaasia ja selle lubatavus, mõne aja eest oli jutuks ravikanep. Need ei ole maailmavaate küsimused, kuigi neid sellistena püütakse näidata. Need on praktilised moraaliprobleemid, millega enamusel inimestest ei ole mingisugust puutumust. Kuid väheste jaoks sõltub neist heaolu ja õnn rohkem kui maksu- või haridusküsimustest.

Sisuliselt on tegemist väärtuskonfliktidega. Sedalaadi konflikte ei ole võimalik ratsionaalsete argumentidega ületada. Seega loota, et poliitilises debatis selguks tõde, on lihtsameelne. Poliitiline debatt peegeldab poliitilist agendat, mille eesmärk ei ole lahendada praktilise eetika probleeme, vaid anda sõnum oma valijagrupile. Üheks põhjuseks, miks sellised küsimused ei peaks olema parlamentaarse arutluse koht, on asjaolu, et keegi ei saa ennast pidada eksperdiks isiklikku moraali puudutavates küsimustes.

Demokraatia puhul on ja jääb küsimus, milliseid küsimusi demokraatlikus otsustusprotsessis lahendada. Vastus on sageli seotud traditsiooniga, mis on riigi asi ja mis mitte. Avalikku hüve puudutavad küsimused peaksid olema avaliku arutelu teemad. Kuid kui palju mõjutavad kõigi kodanike heaolu samasooabielud või surrogaatemadus või ravikanepi kasutamine? Sageli liigub poliitiline agenda ees ja praktilised lahendused järgi.

Mõtlemapanev on olukord Hollandis, kus praktikad liiguvad ees ja seadusandja järel, mis aitab mõista näiteks kergete narkootikumide või eutanaasia tolereerimist. Poliitika ja riigiaparaadi eesmärk ei ole viia ellu oma agendat, vaid lähtuda reaalsete inimeste igapäevategevusest, aktsepteerida selle paljusust ning pigem korraldada kui suunata individuaalseid valikuid.

Tohib ja ei tohi pole poliitika küsimus

Küsimus ei ole selles, et praktiliste moraaliprobleemide poliitilisest debatist väljaviimine tekitaks kõikelubatavuse. Täna ei ole enamikus demokraatlikes õigusriikides abordi lubatavus teemaks poliitilises või parlamentaarses debatis. Seadusi, mis seda ala reguleerivad, ikka muudetakse. On selged reeglid, mida ja kuidas tohib. On selged kaalutlused, millest lähtuvalt otsuseid tehakse. Aga see ei ole poliitilise vaidluse koht. Miks peab samasooabielude küsimus olema poliitilise vaidluse koht, kui võimalik kahju on väiksem kui mis tahes meditsiinilises protseduuris?

Kui vaadelda eraelulisi küsimusi kui praktilisi lahendusi vajavaid, vabastaksime need poliitilisest survest. Saaksime arutleda kõige mõistlikuma, mitte poliitiliselt kõige õigema lahenduse üle. Ametnikud saaksid kaaluda võimalikku ühishüve riivet, tasakaalustaksid mõjutatud osapoolte huve ning korraldaksid valdkondlikku tegevust. Riigikogu ei debateeriks sel juhul, kel on õigus abielus olla, vaid kaaluks sellise õiguse kooskõla ülejäänud seadustega. Igaüks tegeleks küsimustega, milles ta on kõige pädevam.

Meid on Eestis nii vähe. Kui inimesed siit lahkuvad põhjendusega, et neil ei ole siin hea, siis ei ole neil siin hea mitte maksu- või haridussüsteemi tõttu, vaid ikka seetõttu, et nad ei saa teostada pürgimusi isiklikule õnnele. Me peaksime algatama arutelusid selle üle, mis on isiklikud asjad ja mis on avalikud asjad; viima isikliku elu küsimused, mis ei kahjusta teisi, kuid mis on olulised isikliku õnne taotlemiseks, poliitilisest debatist välja ning praktiliste poliitikate väljatöötamiseks tegema vahetut koostööd sihtgruppidega, et selgitada välja takistused ja pakkuda lahendusi.

Andes kodanikele tagasi õiguse määratleda head isikliku elu sfääris, teeksime Eestist parema paiga, kus elada.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. December 2016, 07:07

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing