Hüvasti, pension. Tere, kodanikupalk

Kui Bismarck umbes 150 aastat tagasi Saksamaal kaasaegsele pensionisüsteemile aluse pani, olid eeldused selle töölehakkamise eeldused hoopiski teised kui tänapäeval. Veidi varem alanud tööstusrevolutsioon muutis elanikkonna struktuuri, inimesed liikusid massiliselt maalt linnadesse, kuhu oli rajatud tehased, mis vajasid aina rohkem töökäsi. See omakorda mõjutas rahvastiku juurdekasvu, mis sai just sellel ajal erilise hoo sisse, võrreldes eelnevate tuhandete aastate pikkuse ajalooga. Ja mis viga niimoodi toimetada: elanikkond kasvab, ühiskond aina nooreneb ja pensionäre on tegelikult vähe (keskmine eluiga oli väiksem). Täielikult jätkusuutlik mõte, ütleksime tänapäeva keeles.

Iga asi aga saab kunagi lõpu või on sunnitud väliskeskkonna mõjudel muutuma. Selline pensionisüsteem toimib, kui ühiskond ei vanane. Meie elame teadagi missuguses olustikus. Vananemisega seotud valdkonnad peaks tänapäeva ettevõtlikel noortel peamine ärisuund olema, sest 20-30-50 aasta pärast on Eesti üks suur vanadekodu. Inimiga pikeneb, lapsi sünnib vähem, noored jäävad ja lähevad välismaale ja nii me sinna jõuamegi, päris kindlalt. Üks töötaja kolme pensionäri pikalt üleval ei pea, ta põgeneb enne siit kõrgete tööjõu- ja muude maksude peale. Surnud ring!

Kodanikupalga idee on mitmes riigis päevakorda tõusnud, ka meil. Soomlased viivad lausa läbi reaalset katset. Valitud inimestele jagatakse 560 eurot vabalt kätte, mingeid kohustusi seoses sellega ei ole. Ettevõtjana ütleme, et tegemist ülla, kuid äärmiselt lollaka ideega. Jagada inimestele raha lihtsalt niisama, tasakaalustamata teist poolt, kust see raha tuleks. Nagu sotsid ja kesikud väidavad, et majanduskasv tuleb jõukatelt võttes ja vaestele ümber jagades! Teame hästi, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja palmi all istudes banaan meile ka lihtsalt suhu ei kuku, rääkimata sellest, et raha puu otsas kasvab. Newtoni kolmas seadus ja mehaanika kuldreegel kehtivad alati, sõltumata, mida poliitikud ütlevad. Tihtipeale on nood aga reaalsustaju kaotanud ja usuvad, et loodusseadused kohandavad end nende tegevusega.

Kodanikupalgal on aga siiski jumet, kui seada sellele mingid teatud tingimused. Meie ettepanek on kardinaalsem ja seotud ka pensionitega.

Need kaovad niikuinii. Praegused 50-aastased võib-olla veel  napilt näevad seda piskut, mida riik meile maksta suudaks. Teie, nooremad, kindlasti ei näe.

Meie ettepanek on loobuda riiklikust pensionist ja asendada see eluaegse kodanikupalgaga. Kust see tuleks? Mitte õhust ja poliitikute tahtest loodusseadusi muuta. See tuleks meie endi kõigi panusest. Siiski, kuna riik, see oleme meie, siis olulises osas ka riigi ja finantssektori panusest.

Sünnib laps. Riik eraldab tema „kontole“ Tuleviku Palga Fondis (TPF) kohe 1000 eurot. Finantsasutus, kus uuele kodanikule konto avatakse, eraldab enda poolt 1000 eurot. Uus elu saab alguse 2000eurose algkapitaliga. See oleks selline raha, mida inimene mitte kunagi tegelikult oma valdusesse ei saa. Finantsasutus (pank) liigutab seda raha vaid arvestuslikult. TPF on siis see koht, mis investeerib selle raha finantsturgudele, ettevõtlusesse, kinnisvarasse ja kõikidesse muudesse tootlust toovatesse pikaaegsetesse varadesse. Teadagi, fondide juhtimisega kaasnevad kulud, kuid siin saaks jällegi olla riik toeks, kes võtaks need kaudselt enese kanda, alandades pankade maksukoormust.

Liitintress on vahva asi. Teeb oma töö korralikult aastatega ja kasvatab vara eksponensiaalselt. Isegi kui keegi ei maksa lapse kontole raha juurde, kuni see 18aastaseks saab, on siiski tema kontole selleks ajaks kasvanud juba 8000 eurot. Loomulikult eeldame, et kasvava finants-teadlikkusega õpetatakse lastele juba madalast, et nad peavad oma tuleviku rahalise olukorra eest ise vastutama ja hoolitsema. See tähendaks, et ka laps suudab ise hakata tegelema säästmisega ja ülejäägid juba enda kontole suunata. Sellisel keskmisel juhul, kus 18 aasta jooksul lisandub tema kontole veel kuni 10 000 eurot lapse enda säästetud ja vanemate lisatud raha, viib lõpptulemuse juba 30 000 euroni. Aluseks võtame ajaloolise 7-8% kasvu börsidel.

Nüüd jõuamegi huvitava kohani. Kui laps on saanud 18, siis hakkabki ta saama kodanikupalka! See 30 tuh eurot toodab aastas keskmiselt 2000-2500 eurot kasvikut, mille võimegi igakuiste maksetena talle välja maksta edaspidi ja kogu elu jooksul. Loomulikult, kui kodanik valib oma aktiivse tööea alguses, et ta reinvesteerib ka edaspidi oma kasviku ja lisaks veel panustab omaenda sissetulekutest sinna fondi, siis tema põhiosa vaid kasvab. Olles 40, on ta suutnud koguda oma kontole juba 160 000 eurot. Kui pärast seda investeeritaks igakuiselt juurde kasvõi 100 eurot, oleks lapse konto suuruseks oleks  juba 200 000eurot. Edaspidi juba igakuiselt lisaks oma teenitavale palgale 2000 eurot saada kätte tunduks päris kobe! Ja nii elu lõpuni!

Aga ka siis võib ju veel jätkata. Süsteemi ilu seisneb selles, et kodaniku konto on päritav. Me lubame, et lapsed ja lapselapsed tänavad teid selle eest, mis lubab neil elada oma elu inimväärselt ja jõukalt.

Mehaanika ja majandusreeglid jäävad kehtima. Riik ei pea enam muretsema oma vanurite ülalpidamise pärast. Vähenevad sotsiaalmaksud. Suurenevad riigi tulud. Töötuskindlustuse miljardid saaks investeerida samasse fondi. Pangad saavad uusi pikaajalisi kliente. Majandus ja börs saaks hoo sisse tänu fondi pikaajalisele investeerimisele. Kuna tegemist on EV kodaniku fondiga, siis äkki see liigutab mõne Eestis elava mittekodaniku lahti oma tänasest määramatuse tsoonist ning tooks meile juurde motiveeritud ja tarku EV kodanikke. Äkki mõni ema otsustab, et Eesti on siiski finantsilises mõttes turvaline paik ja ükskord, kui tema laps on suur, siis ta saab hakkama. Julgustab koju tulema ja sünnitama.

Norra naftafond on sealsetest elanikest miljonärid teinud. Araabia naftariigid investeerivad hambad ristis, sest nafta lõppeb ükskord, aga inimesed tahavad ikka süüa. Ka meie riigil on strateegilisi ja taastuvaid varasid, mis võiks osaliselt toetada sellist fondi. Paarkümmend aastat suhteliselt väikest investeeringut riigi, pankade ja inimese poolt annab tohutu rahalise leevenduse 20 – 30 aasta perspektiivis, harituse ja teadmised majandusest, rahvastiku juurdekasvu ja mis peamine, annab inimestele nende väärikuse. Rääkimata 100 aastasest nägemusest. Teeme ära.

 

Autor: Raivo Hein ja Jaanus Paeväli