Maris Lauri • 9. veebruar 2017
Jaga lugu:

Mõistusevastane ja kurb

Maris Lauri  Foto: Raul Mee

Tavaliselt seisavad valitsused oma riigi konkurentsivõime tugevdamise eest ja mitte keegi ei püüa oma tugevusi nõrgestada, avaldab Maris Lauri oma blogis valitsuse vastupidise majanduspoliitika üle imestust.

Majanduspoliitikas võib riik kasutada väga mitmesuguseid võtteid. Üks komplekt neist on maksud, mida lisaks fiskaalsele ehk riigile tulude toomise eesmärgile, kasutatakse ka inimeste – olgu nad tarbijate, tuluteenijate või ettevõtjate rollis – käitumise mõjutamiseks. Head maksupoliitikat iseloomustab see, et suudetakse täita nii fiskaalsed eesmärgid kui ka mõjutada inimesi käituma sobival viisil, kusjuures ei kahjustata lühiajaliste huvide nimel riigi pikaajalisi arenguvõimalusi.

On loomulik, et kui tekkib arusaamine, et maksusüsteemis ei ole kõik parimas korras, et kuskil on ebakõla, siis seda korrigeeritakse. Kuid korrigeerimine ei tähenda olemasoleva süsteemi lõhkumist. Korrigeerimine ei tähenda, et tuleks loobuda hea maksupoliitika põhimõtetest. Praegu aga näeme just seda – ilmselge ebakompetentsuse tõttu ja lühiajaliste poliitiliste eesmärkide nimel luuakse uut väga tugevalt tasakaalust hälbivat maksusüsteemi.

Maksusüsteemi muutmisega ei tohi tekitada täiendavaid pingeid ja vastuolusid ühiskonnas. Poliitiliste vaidluste teema on tihtipeale selles, kes on need, kelle huvidega peaks arvestama ja kelle omadega mitte. Alati on olnud neid, kelle ootustele ja soovidele maksukorraldus vastu töötab. Mõistetav, et petturite huvidega ei tohi arvestada. Parim oleks leida kompromiss, kus kõik või vähemalt peaaegu kõik tunneksid, et nad on midagi positiivset saanud. Tihtipeale tuleb kompromiss saavutada erinevate sammude kooskõlas. Mõistlikku tasakaalu on keeruline saavutada, kuid see peaks olema eesmärk. Ka vähemus, eriti kui on tegemist arvuka vähemusega, peab tundma, et käitutakse õiglaselt ja nendegi huve arvestavalt. Praeguse valitsuse jaoks on kolmandik või veerand – olenevalt seadusmuudatusest – rahvastikust tühi koht, kelle huvide ja ootustega ei ole mõtet arvestada.

Need on tihtipeale need inimesed, kes on tublimad, säravamad, andekamad. Hakkajad ja ettevõtlikud inimesed on nii laulu- ja tantsupidude eestvedajad, vabaühendustes osalejad, kogukonna aktivistid, poliitikud kui ka ettevõtjad, arstid, teadlased ja õpetajad, kes julgevad teha midagi tavapärasest teistmoodi. Mida need hakkajad ja ettevõtlikud inimesed siis ootavad ja mida neile pakutakse uute maksukorraldustega?

Ettevõtlus ja ettevõtlikud inimesed, ükskõik kus nad ka ei tegutseks, on iga riigi parim vara. Ettevõtetes luuakse rikkust ja jõukust kogu ühiskonnale, ilma ettevõteteta pole majandust, pole tööd, pole sissetulekuid, pole maksutulusid, pole võimalik riigil kulutada, on vaid sõltuvus välisabist. Eelmise valitsuse majandusarengu töögrupp märkis oma raportis, et „maksude struktuur ja maksumäärad ei peaks olema majandusarengut toetavate meetmete diskussioonis esikohal. Eesti maksusüsteem soosib majanduskasvu, kuid Eestil on mõned võimalused muuta oma maksusüsteemi mõnevõrra kasvusõbralikumaks.“

PwC iga-aastase globaalse tippjuhtide uuringu „CEO Survey“ Eesti raporti kohaselt arvab 63% küsitletud juhtidest, et Eesti maksusüsteem töötab üldjoontes hästi ega vaja põhimõttelisi muudatusi. Uuring, mis viidi läbi eelmise aasta oktoobris-novembris ehk siis eelmise valitsuse ametis oleku ajal, osutab samuti sellele, et eelkõige ootavad ettevõtjad maksukoormuse vähendamist (75%). Eesti maksusüsteemi peavad koguni 86% ettevõtjatest nii heaks, et neil ei ole mõttes oma ettevõtluse viimine mõnda soodsama maksukeskkonnaga riiki. Küll on samad mõtted 79% Läti ettevõtjatel.

Ehk siis kokkuvõttes: ettevõtjate ja ettevõtlust hästi tundvate inimeste arvates on Eesti maksusüsteem üldiselt ettevõtlust soosiv, kuigi mõningaid kohandusi vajav.

Mida aga räägib Eesti praeguse valitsuse tegevus? Koalitsiooni arvates on majanduspoliitika kõige olulisemateks muudatusteks, mis tagaksid majanduskasvu tugevnemise, maksusüsteemi muutmine,  tasuta ühistransport ja riiklike üürimajade ehitamine (viimase kahe puhul viitan praeguse majandusministri Simsoni ja ettevõtlusministri Palo arvamustele ühes detsembrikuises Foorumis).

Üks muudatus, millest ettevõtjad on kõige enam rääkinud, puudutab tööjõumakse. Soovitakse nende alandamist. Tööandjate poolsete ettepanekute seas on sotsiaalmaksuvaba miinimumi vähendamine ja sotsiaalmaksule lae kehtestamine, aga ka sotsiaalmaksukoormuse jaotamine töövõtja ja tööandja vahel. Samuti peetakse oluliseks piirata ümbrikupalkade maksmist ja mustalt töötamist.

Milline on valitsuse tegevus? Luuakse astmeline tulumaksuvaba süsteem, mida võiks nimetada ka mittetraditsiooniliseks astmeliseks tulumaksuks. Suurendatakse tulumaksuvaba miinimumi, mis iseenesest on õige samm, kuid seda tehakse järsult ulatuses, mis motiveerib ümbrikupalkade maksmist ning pidurdab tootmise moderniseerimist ja lisandväärtuse tõstmist. Keskmisest kõrgemapalgaliste töötajate maksukoormuse tõus vähendab kas nende sissetulekuid või – kui tööandjad otsustavad kompenseerida töötajaile netotulude kaotuse – suurendab tööjõukulusid. See on risti vastupidi sellele, mida ettevõtjad ootavad. Pole kahtlust, et tööjõukulude kasv kõrgema lisandväärtusega sektorites vähendab Eesti konkurentsivõimet. See on risti vastupidi sellele, mida me hoopiski peaksime tegema. Veelgi enam, väga paljud – tegelikult suurem osa – neist hakkajaist inimestest, kes Eestit edasi viivad, kaotavad tuludes.

On väidetud, et need mõned kaotatud eurod ei ole ju midagi. Nendeta saab hakkama. Ilmselt saab. Aga alustuseks võiks need mõned eurod kõikide inimeste pealt kokku arvata ning võrrelda näiteks kogutavate säästude või jaekäibega. Ja siis võiks mõelda sellele, kuidas tunneb inimene, kellelt  võetakse tulu vähemaks, lihtsalt selle pärast, et keegi teine leiab, et ta teenib liiga palju ja et talle piisaks vähemast.

Aga edasi. Valitsus on otsustanud maksustada ettevõtete omavahelise laenuandmise, seda siis eelkõige „pahade“ välisinvestorite, kes kandivad laenud kaudu kasumi välja, karistamise lippu all. Seda, et sama regulatsioon hakkab kehtima ka kohalike ettevõtete jaoks, öeldakse – kui üldse – mokaotsast ja oma nina alla pobisedes, et ettevõtjad seda ei kuuleks. Tõesti, on neid juhtumeid, kus laenude andmise nime all viiakse teenitud tulu kasumi väljavõtmise mõttes soodsamasse maksukeskkonda üle. Kuid selle ulatus on oluliselt väiksem arvatust ning – veelgi olulisem – seda on võimalik tõkestada teisiti. Üks võte – mida valitsus õnneks on siiski kaalunud – on püsivate dividendimaksete soodsam maksustamine. Teised võimalikud lahendused oleksid keerulisemad juurutada ja ellu viia, vajaksid suuremat ja sihipärasemat kontrolli, julgust minna kohtusse ja seal tõestada oma õigust. Kuid see ei tähenda, et neid ei võiks kasutada. Täpselt nii nagu võiks toimida ka ilmselgelt ettevõtlusega mitteseotud kulude puhul ettevõtluses. Selle asemel soovitakse ettevõtjaid märgistada värviliste automärkidega.

Pangamaksu kehtestamine on juba peletamas Eestist uue panga peakontorit. See tähendab, et tulemata jäävad paljud kõrgepalgalised töökohad. Seetõttu jäävad tekkimata ka muud, sealjuures ka madalapalgalised, töökohad ja uued ärivõimalused. Niisiis annab Eesti valitsus pangamaksuga paremad võimalused Riiale või Vilniusele, mis tähendab, et ilmselt lähevad nii mõnedki spetsialistid seetõttu hoopis Lätti või Leetu tööle ja me kaotame pikemaajalises vaates töökohti ja tulusid, ka maksutulusid.

Tavaliselt seisavad valitsused oma riigi konkurentsivõime tugevdamise eest. Mitte keegi ei püüa oma tugevusi nõrgestada: tegeletakse oma tugevuste hoidmise ja arendamisega ning nõrgemate külgede tugevdamisega. Investorisõbralik maksukeskkond on Eesti ärikeskkonna tugevus, mida kõik investorid ja ettevõtjad, olgu nad Eestist või välismaalt tunnustavad, kuid praegune valitsus on seda tugevust otsustanud nõrgestada. Mõistusevastane ja kurb.

Miks seda siis tehakse? Ettevõtlikku ja tulevikku vaatava inimese jaoks siin ratsionaalseid põhjendusi ei ole. Küll võib leida põhjendusi lühiajalises poliitilises loogikas. See on soov meeldida oma potentsiaalsetele valijatele. Seda kadeduse õhutamise ja ühiskonnas vastuolude teravdamise kaudu. Muidugi võib pakkuda ka teisi põhjendusi: kas pole lihtsalt teadmisi, et hinnata oma tegevuste tagajärgi Eesti majanduskeskkonnas, või hoitakse kinni mingitest vananenud postulaatidest ja teadmistest. Kurb on see, et kogu see tegevus nõrgestab Eesti majanduskeskkonda ja seda pikaajaliselt.

Allikas: Maris Lauri blogi

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas