Eesti vajab e-ülikooli

Eesti ülikoolid ja avalik sektor peaksid ühisel nõul looma e-kursuse (massive open online course - MOOC), mis hõlbustaks tudengite suhestumist riigiga ja looks stimuleeriva ja mängulise võimaluse viia end kurssi Eesti siseriikliku ja globaalse perspektiiviga. Oluline on, et tudengid tunnetaks paremini oma rolli Eesti arengus, samas ka aitaks luua värskeid lähenemisi.

Eesti edukus sõltub suuresti inimkapitalist. Noortel on tõepoolest soov teenida, kaitsta ja arendada Eestit nii nagu meie esivanematelgi. Kuid pealekasvaval generatsioonil võib olla raske riigiga suhestuda ja saada aimu sellest, kuidas ühendada riigi vajadused ning enda õpitu ja kogemused. Tudengitel pole head ülevaadet ja võimalusi tutvumaks, millised on Eesti tugevused ja nõrkused, võimalused ning ohud laiemas mõttes, mitte vaid ühe valdkonna põhiselt, millele ülikoolis spetsialiseerutakse.

Olles välismaal õppinud, hakkas huvitama, mida saaksin oma riigi jaoks ise ära teha. Selleks tuli mul esmalt tutvuda Eesti olukorraga nii siseriiklikul kui ka globaalsel tasemel mitmetes valdkondades. Ainuke viis selleks oli küllaltki spetsiifiliste dokumentide läbikammimine – sealhulgas ka riigisektori presentatsioonid ja näiteks statistikaameti aastaaruanded. Olgem ausad, selline lähenemine on ajamahukas ja mis kõige tähtsam – X-, Y- ja Z-generatsioonile kohutavalt tülpimust tekitav.

Kursuse temaatikad tuleks jagada kuueks: Eesti elanikkond, majandus ja keskkond, turvalisus ja ohud, sotsiaalne integratsioon, pürgimused ja identiteet ning Eesti positsioon globaalses maailmas. Kursuse koostaksid kõrgema hariduse õppeasustused, kes koostöös kataks kõik vajalikud valdkonnad – Tallinna tehnikaülikool, Tartu ülikool, Eesti maaülikool, Tallinna ülikool, Siseakadeemia ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ning Eesti Kunstiakadeemia. Kursuse läbiviimisel oleks mitu varianti.

Esimene võimalus on, et luuakse paralleelselt väikesed arutlusgrupid, kus läbitakse kursuse sisu ja koos moderaatori, näiteks õppejõuga, arutletaks küsimuste või ülesannete juures. Teine variant on, et kursus on läbitav omas tempos, kuigi tärminitega, kusjuures tudengi sooritust võiksid hinnata tema kaastudengid ja lisada täiendavaid mõtteid ja tagasisidet.

Tudeerides Müncheni tehnikaülikoolis, panin tähele ülikooli pingutusi, et ligi meelitada võimalikult palju andekaid noori kogu maailmast. Suur osa välismaa tudengid soovivadki jääda Münchenisse või Saksamaale, sest seal on loodud arenguks tingimused ja võimalused. Suurfirmad nagu BMW näevad selles tohutut võimalust ettevõtte arenemiseks.

Olen kindel, et sarnased ambitsioonid on ka Eesti ülikoolidel ja ettevõtetel. Selleks oleks väga kasulik, kui välismaised tudengid või siia tööle tulnud, kellel on plaan meie juurde ka lähiaastateks püsivamalt jääda, saaksid end kurssi viia Eesti oleviku ja tulevikuga. E-kursus oleks selleks võrdlemisi hea koht alustada, mõistagi näiteks inglisekeelsena. Oluline on, et sisserännanu tajub meid ja meie riiki paremini, tal on kergem end riigi osana tunda ja tunnetada, et ka tal on roll Eesti eduloos.

E-kursus võimaldab suunata noortele neid olulisi temaatikaid ja probleeme, kus oleks tarvis värsket mõtlemist. Riigile tähendaks see potentsiaalset uut vabatahtlikku kaardiväge. Igas ministeeriumis on minu arvates piisavalt (inim)ressurssi, et seda projekti toetada ja tuua tudengid näiteks praktikat tegema, vastavalt eelnevale püstitusele.

Kui e-kursus läbitakse iseseisvalt või koos „sündikaatgrupiga“, siis vastavalt teguviisile omistataks tudengitele sertifikaat, mille eest saab lunastada universaalseid vabaaine punkte mis tahes ülikoolis. Teine stiimul oleks võimalus panustada ka praktiliselt riigi tegevusesse nendes valdkondades, mis tudengile on südamelähedased. Kolmandana tasuks mõelda ka idee- või kaasusvõistluste korraldamisele, kus oleks rahaline preemia ning ühtlasi lisanduks au oma ülikooli esindada.

Noortel on seejärel võimalus selgemini näha, milline privileeg ja ka vastutus neil lasub: kujundada meie oma riigi tulevik. Vormida üheskoos edukas Eesti!