Pankrot ei ole alati õige lahendus

Itaalia pankade Banca Popolare di Vicenza ja Veneto Banca päästmine maksumaksja rahaga 17 miljardi euro mahus on koormus riigieelarvele ja võib Itaalia riigi võlga suurendada, kuid medalil on ka teine külg. See on seotud pankroti otseste ja kaudsete mõjudega.

Pankade pankrot tähendab tema klientidele hoiustatud raha suures enamuses kaotamist. Hoiuste tagamise süsteem tagab kaitse hoiustele väärtuses kuni 100 000 eurot. Itaalia suurpankade pankrotistumisel kaotavad kliendid kokku miljardeid eurosid. Paljudele äriklientidele võib raha kaotus tähendada tõsiseid häireid rahajuhtimises ja halvimal juhul ka maksejõuetust.

Lisaks otsesele nii-öelda raha põlemisele mõtlevad regulaatorid ja otsustajad kaudsetele riskidele, mida pankade pankrotistumine kaasa võib tuua.

Pankade pankroti korral asuvad vastavad toimkonnad ja haldurid müüma varasid ehk aktivaid – nii materiaalseid varasid kui ka laene. Kaob traditsiooniline panga-kliendi suhe ning fookus on raha võimalikult kiirel tagasisaamisel. Taolised müügid on sundmüügi iseloomuga, kus võivad kannatada nii ärikliendid kui ka eluasemelaenude pikaajalised kliendid. Kokkuvõttes toob üks negatiivne turbulents (hoiuste suuremahuline kaotus) kaasa teise negatiivse laine, mis on seotud rahaliste kadudega varade müügi käigus.

Pankade pankrot on äärmuslik ja riskantne otsus, enne mida tuleb teha riskide maandamise plaan. Itaalia valitsuse otsus suunata märkimisväärne summa maksumaksja raha pankade päästmiseks ongi üks taolise plaani meede. 

Kui Itaalial ja selle pangandussüsteemil on sellest meetmest kasu suurem kui kahju, tuleb seda rakendada. Taolistes situatsioonides on aeg vaenlane ja otsustamatus toob kokkuvõttes suurema kahju. Pangandussüsteemi stabiilsus on väärtus, mida tuleb hoida.