Reform on Keski kõrval suur võitja

IRL võttis sellise tulemuse, nagu viimase nädala uuring näitas – kuigi tuleb öelda, et seda oli rohkem kui varasemad uuringud lubasid. Loodan, et sellest ei leita põhjust järeldada, et valija tänas neid 2016 sõlmitud koalitsioonileppe sisu eest: et kanamunad, uute valijate otsimine ja vanade unustamine, segane maksupoliitika, vähemkindlustatud leibkondadele ümber orienteerumine (NB! vaatame olukorda IRLi valija seisukohast) ja üldse Keskerakonnaga koalitsiooni loomine olidki õiged sammud. Muidugi mitte.

Aga Eesti poliitika üldseisu vaatenurgast oli hea, et IRL tuli Tallinnas üle künnise – vastasel juhul oleksime järgmised poolteist aastat ikka väga nõrga keskvalitsusega, kus domineeriks Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vasakpoolsem poliitika. Nii oli IRLi tulemus hea uudis ka peaminister Jüri Ratasele, kes kahtlemata oli selle pärast üksjagu mures.

Sarnaselt varasemate valimistega ei suutnud sotsid Tallinnas oma brändi potentsiaali täis võtta. See on olnud sotside alatine probleem pealinnas, et nende valijat pealinnas domineeriv valimiskonflikt piisavalt ei kõneta. Ja nii on nende saadud häältearv Tallinnas selgi korral täpselt samas kategoorias 2013 kohalike ja 2015 riigikogu valimistega, veidi üle 20 000 hääle.

Sotsidel läks hästi piirkondades, kus olid esinumbrid tulevased kohalikud jalad-maas-poliitikud, kus kultuuriidentiteet ja väärtused ei domineerinud kohalikus valimisdebatis: Viljandis, saartel jne. See on siiski üllatav, sest esimest korda oli sotsidel kohalikel valimistel Tallinnas koherentne strateegia, korralik välikampaania, küllaltki tugevad nimekirjad ja potentsiaaliga esinumber – Rainer Vakra, kes ka päriselt tahaks olla linnajuht.

Sotside valijas ei tekitanud kohaliku linnavolikogu valimiste kontekstis entusiasmi erakonna põhiväärtuskonfliktile orienteeritud valimisstrateegia ega ka tagantjärele heakskiidu otsimine 2016 valitsuspöördele (“Õige pööre”). Ka jäid linnapeakandidaat Vakra esinemised debattides ka veidi kahvatuks. Debattides esinemise treenimine on muide täiesti harilik ja soovitatav kõigile, vähesed on sündinud suurele lavale.

Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski enda tulemus oli ka vaid kahe hääle võrra parem teise numbri, legendaarse kohtuniku Helve Särgava tulemusest. Mõtteainet annab seegi, ja kui Särgava oleks kolm häält rohkem saanud, oleks küsimused veelgi tõsisemad.

Sotside olukord enne 2019 riigikogu valimisi on keeruline. Sotsiaalliberaalne valija – haritud noor ja keskealine eesti keelt kõnelev – läks ilmselt ikkagi Tallinnas pigem Reformierakonda toetama. Kui sotside strateegia on 2015. aasta juunis Ossinovski esile tõstetud sotsiaalliberaalsel, väärtustekesksel rajal püsida, siis on neil valijaid Reformierakonna tagant raske kätte saada.

Reformierakonna tulemus on väga hea. Juba enne valimisi näitasid uuringud, et kindlasti valima minejate seas on nende valijate lojaalsus suurem kui teistel. Reformierakond on kujunenud selgeks opositsiooni liidriks ja kehastab suurele osale Tallinnas elavatest Eesti valijatest esimest eelistust, kui koalitsiooni poliitika ei ole meele järele.

Kui IRL eeldas 2016 novembris, et neil on võimalik hakata valitsuses ainsa paremtsentristliku erakonnana Reformierakonna valijaid endale võtma, siis oleksid nad pidanud selleks enda kanda ka võtma parempoolse majanduspoliitika. Kuidas aga tegelikult selles koalitsioonileppes läks, teame kõik hästi. Helir-Valdor Seederi ajal alanud ümbermõtlemine lubab küll muutusi.

Praegu on Reformierakond ilmselt pea kõikides eesti keelt kõnelevates valijasegmentides, v.a kõige madalama sissetulekuga valija ja 74+ vanuses valija, esimesel kohal. Nende hea valimistulemus muidu väikese valimisaktiivsuse taustal räägib ka ennekõike heast kampaaniast – kui teiste valijaid jäi koju, siis nemad tegid head tööd iga valija välja toomisel.

EKRE tulemus ei ole ka ratsionaalselt võttes üllatav. Emotsionaalselt aga küll – kuna meedias suutsid sotsid ja EKRE väärtuskonfliktis võtta tavapärase Keskerakonna ja Reformierakonna vahelise valimiskonflikti kõrval pea võrdse positsiooni, siis eeldati, et see läheb ka valijale keskmisest rohkem korda ning EKRE valija tuleb oma omavalitsustes neid ka valima. Läks aga teisiti.

Esiteks, valija ei pidanud kohalike volikogude valimisel üleriigilist väärtuskonflikti oma valimiskäitumist kujundavaks faktoriks – st valija, kelle jaoks võrdõiguslikkus on küll oluline, ei pea seda volikogude valimistel otsust määravaks. Teine EKRE probleem on endiselt nimekirjade ebaühtlus, lausa nõrkus. Keskmisel valijal on raske leida nende nimekirjadest tuttavaid inimesi.

Keskerakond on Reformierakonna kõrval suur võitja. Oleksid olnud ka siis, kui nad poleks Tallinnas üksinda enamust täis võtnud. Meenutame 2016 varasügist seisu, kui Keskerakonnas viidi läbi juhi vahetus, erakond oli lõhenemise äärel. Eesti poliitika- ja meediakeskkond on tiine spekulantidest, kelle jaoks Keskerakond pole Savisaareta midagi väärt.

Need inimesed ei pannud tähele, et juba 2011. aastal, kui pronksiööst oli neli aastat möödunud, suutis Kadri Simson taastada Pärnus Keskerakonnale veidikenegi toetust eesti keelt kõneleva valija seas, kuigi väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad jäi Keskerakond kõikides ringkondades parlamendierakondade seas viimaseks. Need inimesed pole tähele pannud, et kui Savisaar väiklaselt karistas Ratast ja tõstis ta viimase koduringkonnast Mustamäelt välja 2015. aastal Harju-Rapla ringkonda kandideerima, suutis viimane tööd teha nii seal kui õhtuti Mustamäel-Nõmmel, et oma isa Rein Ratase kampaaniat toetada.

Ja inimesed ei ole aru saanud ka sellest, et venelased ei toeta Keskerakonda mitte Savisaare pärast, vaid selle pärast, et Keskerakond toetab nende arvates vene keelt kõnelevaid inimesi. Arvestades möödunud sügist, on Keskerakonna selline tulemus siiski väga suur kompliment nende tänasele meeskonnale. Taavi Aasa kergenduspisarad olid tõelised – seal oli pinge ja vastutuskoorem kõige suurem, sest Savisaare kõrvalemängimine oli väljastpoolt vaadates suur gambiit. 

Valimisliitude edu pärast on mul hea meel, kuigi sisetunne ütleb, et kui haldusreformi üleminekuaeg mööda läheb, jääb muude tingimuste samaks jäädes ka valimisliitude panus valimistel nõrgemaks. Suuremad vallad soosivad erakondade ja tsentraalse ressursi pealetungi. Selle vastu aitaks omavalitsuste valimiste raames künnise langetamine veelgi ja võibolla ka reklaamipiirangute läbimõtlemine selliselt, et need toetaks tegelikult Eesti elanike võrdsemat ligipääsu poliitikale.

Savisaare liit oligi nii nõrk, nagu uuringud näitasid. Nende kampaania mõjus klounaadina, kus kellelgi ei olnud mitte kellelegi midagi pakkuda. Kui sa tuled uue nimekirjana valimistele, siis sul pole oma valijaid, keda kasti juurde tuua. Sul peab olema väga selge, teistest eristuv pakkumine, mis murrab olemasolevate erakondade vahelist tasakaalu ja püstitab mingi uue küsimuse, millele sina oled vastus. See nimekiri ei teinud katsetki üldse midagi teha ega kellelegi pakkuda.