Ka sõdurid joovad kraanivett ja sõidavad autoga

Meie julgeoleku riskid pole sugugi ainult sõjalised, oleme potentsiaalselt haavatavad ka igat tüüpi hübriidrünnakutele, sealhulgas näiteks küberrünnakutele. Eesti kaitsevõime suurendamiseks on vajalik, et riigikaitsele mõtlevad mitte ainult Kaitseministeerium ja Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning ühiskond tervikuna. Ühtsuses peitub jõud, seega peame jõudma sinnamaani, et kogu ühiskond panustab riigi toimimisse vastavalt oma võimetele ja kohustustele. Seega on Eesti iseseisvuse tagamisel põhjust rääkida nii riigi kui ka ühiskonna kohustustest ja vastutusest.

Olenemata sellest, kas on rahu- või sõjaaeg, on igapäevaelu sujumiseks vajalik, et toimiks tervishoid, kommunikatsioon, korrakaitse ja muud olulised teenused. Nende teenuste jätkumine ka kriisi ja sõjaaja tingimustes on ülimalt oluline rahva riigikaitsetahte säilitamisel ja ühiskonna toimimise tagamisel.

Sellest tulenevalt lähtub Eesti riigikaitse arengukava riigikaitse laiast käsitusest. Riigi kaitsmisel ja selleks valmistumisel kasutatakse kõiki riigi käsutuses olevaid mittesõjalisi ja sõjalisi võimeid, ühendades olulised tegevused nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist.

Viimase paari aasta jooksul on vastu võetud riigikaitseseadus ja uuendatud hädaolukorra seadus, millega on senisest selgemalt sõnastatud avaliku- ja erasektori kohustused. Kraanist voolav puhas vesi ja toimiv elektrivõrk on oluline nii tsivilisti kui ka sõjaväelase jaoks.

Tänapäeval on enamike riikide relvajõudude võitlusvõime seotud erasektori pakutavate teenustega valdkondades nagu side, logistika, meditsiin jne. Näiteks sõltub sõjavägede tehnika ja varustuse transport tsiviillennujaamadest ja –sadamatest, sidepidamiseks kasutatakse vähemalt osaliselt eraomanduses olevate sideettevõtete hallatavaid võrke jne. Sõjalist ja tsiviiltegevust pole võimalik lahutada. Ka tavamõtlemises puhtalt mittesõjaliste ülesannetega seostatavate taristuobjektide vastu korraldatud rünnak või neid tabanud õnnetus võib otseselt mõjutada riigi võimet end sõjaliselt kaitsta.

Hädaolukorra seaduse kohaselt on teenuste toimepidevus teenusepakkuja, ehk siis tihti erafirma, kohustus. Kaitsevägi ja liitlased ei saa kunagi kaitsta igat hoonet või masti. Ka riigiasutused jätkavad kriisi ajal eelkõige oma põhitegevustega ning tagavad enda kontrolli all olevate kriitilise tähtsusega riiklike süsteemide toimimine. Kõigega nad tegeleda ei jõua.

Sarnaselt teistele riikidele on Eesti valinud era- ja avaliku sektori koostöö tee. See eeldab võimalike kriisiaegsete vajaduste paremat selgitamist ja tegevuste kaardistamist. Vahel võib tekkida vajadus kriitilisi teenuseid pakkuvatele ettevõtetele ka erinõuete kehtestamise järele. Peatselt tekib võimalus elutähtsat teenustust osutava tööandja juures, ka erafirmades, selle teenuse toimepidevuse tagamisega vahetult seotud ametikohtadel töötavad isikud sõja korral mobilisatsioonist vabastada.

Oleme neis tegevustes jõudnud kaugemale paljudest Euroopa Liidu ja NATO riikidest, kus kriise peeti külma sõja järel väga vähetõenäolisteks.

Eesti eesistumise ajal on hoogustunud ka Euroopa Liidus selle teemaga seonduv arutelu. Novembri alguses allkirjastatud Euroopa Liidu struktureeritud kaitsekoostöö (PESCO) raames on Eesti koos mitmete teiste Euroopa riikidega esitanud projektikavandi, mille käimalükkamise korral lihtsustatakse piiriülese militaartranspordi (tankid, soomustransportöörid, sidetehnika jm.) protseduure. See tagab kiirema reageerimise ohuolukordades.

Samuti on arutlusel uus mõttemall, mille kohaselt oleks võimalik Euroopa Liidu transpordi infrastruktuuri investeeringute planeerimisel senisest enam arvesse võtta ka liikmesriikide sõjalisi vajadusi. Näiteks võiks üle-Euroopalised transpordikoridorid olla senisest enam mõeldud ka võimalikuks militaarkasutuseks. Ehk teisti öeldes, raudteed ja sillad peaksid kandma ka raskeid tanke.

Peame pingutama selle nimel, et riigi ja ettevõtete käsutuses olevad teenused ja taristu toetaksid teineteist. Teenustest ja taristust ristsõltuvus tähendab samas ka ristvastutust. See tähendab, et probleemide tekkides vastutavad mõlemad osapooled.

Seega peame mõtlema juba rahuajal, kuidas kriisidega paremini toime tulla ja kuidas tagada süsteemide toimimine. Nagu president John F. Kennedy on öelnud: „Ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks, vaid mida sina saad teha oma riigi heaks!” Olgu see meie siht!