Hullem veel kui halvasti öelda on halvasti mõelda – aga just seda tegi Reformierakonna veel-ametis-esimees Hanno Pevkur, kui kukkus avalikus kirjas Keitu ja Lainet kiruma ning tegi Kajast kurja inimese.
Need avalikud kirjad on ju alati meediale mõeldud. Erakonnas on Pevkuri mäng mängitud, ja nii lootis ta oma erakonna naisi mustates ilmselt avalikku kaastunnet. Seda tegi ta nii, et rääkis usaldusest ja erakonna usaldusväärsusest ja otsesõnu justkui midagi paha kellegi kohta ju ei öelnudki, aga see kõik oli nii halvasti mõeldud, et lugedes hakkas paha.
Teate küll, kuidas see käib: räägid, et keegi ju pole kuri ja kalestunud, aga keegi tahab teda sellisena näidata – ja kohe kleebib see „kuri ja kalestunud“ kõigile külge, keda jutu sees nimetatakse, ja see just ongi eesmärk. Rohkem veel kui Laine Randjärve ja Keit Pentus-Rosimannust tahtis Pevkur määrida Kaja Kallast, see oli täitsa selge. See toetamise jutt oli vastikult ebasiiras.
Ilmselt pole see kuigi ilus, mis oravapesas praegu toimub. Viis, mismoodi Pevkuril vaip alt ära tõmmati, ei vasta kindlasti heale poliitilisele tavale. Ja ei tea mina, millel põhineb see üüratu usk Kaja Kallasesse, aga olemas see on, igaüks näeb, kes vaatab. Eks elu näitab, mida ta kandikul kätte kantava võimuga teha mõistab.
Aga Pevkur lihtsalt ei oska kaotada. Kui juba trumm (erakonna esimehe koht) on läinud, siis lasku ometi pulgad (koht riigikogu juhatuses) kah minna. Oleks kõvasti väärikam kui naiste peale kaevata ja igast võimunatukesest hammastega kinni hoida.