Olympic väikeaktsionäri ei hellita

OEG ligi 2000 aktsionärile tehti vabatahtlik ülevõtmispakkumine hinnaga 1,9 eurot ühe aktsia kohta. Kas seda on palju või vähe ning kas väikeaktsionäride huvidega on arvestatud?

Kui rääkida ainult hinnast, siis hind on 3% kõrgem kui viimase kuue kuu ettevõtte aktsiatehingute kaalutud keskmise hind, kuid täpselt samal tasemel eelneva päeva sulgemishinnaga. Pakkumine aktsionäridele tehti sisuliselt kehtiva börsihinnaga. Meedias hakkasid kohe levima hinnangud, et hind on ebaõiglaselt väike ja väikeaktsionärid peaksid pakkumise tagasi lükkama. Ka Redgate’i eksperdid olid hinna suhtes pigem kriitilised. Ja seda eelkõige sellepärast, et tavapäraselt pakutakse börsil väljaostupakkumuse puhul investorile 20–25% preemiat.

OEG ülevõtmispakkumuse hind on sarnaseid tehinguid arvestades pigem madal. OEG aktsia on 1,9 euro lähedal kaubelnud juba pikemat aega ja kõik need aktsionärid, kes seda hinda ka tegelikult atraktiivseks peavad, saanuks ammu selle hinnaga aktsiaid müüa. Hinda vaadates näib, et pakkumuse näol ongi tegemist pigem hea tava järgmisega kui tõsise sooviga 100% ettevõtte aktsiaid kätte saada ja börsilt lahkuda.

OEG pakkumise valguses tundub TeliaSonera 2009. aastal tehtud pakkumine Eesti Telekomi väikeaktsionäridele lausa suurepärane! Või nagu Sven Kunsing SEBst Twitteri vahendusel kommenteeris: „Telekomi ülevõtmispakkumine tundub nüüd Olympicu kõrval nagu unistuste printsi saabumine valgel hobusel.“

Meeldetuletuseks, TeliaSonera pakkumine tehti tasemel 93 krooni (ca 6 eurot) aktsia kohta, mis oli lausa 24 protsenti üle aktsia turuhinna. Kas siis kõlasid rahulolematute leerist väited, et õiglane aktsia hind peaks olema 120 ja 150 krooni vahel (7,7–9,6 eurot). Grupp väikeaktsionäre vaidlustaski pakkumise ning nende veetav kohtusaaga, mille sisuks oli pakkumisel tehtud väidetavalt liiga madal hind, on endiselt üleval.

Kõrvaltvaatajana tundub kummaline, et vaidlus kestab juba 8 aastat. Ametlikel andmetel aktsepteeris enam kui 97% toonastest väikeaktsionäridest ülevõtmispakkumise vabatahtlikult ehk siis pidas pakutud hinda aktsiate eest õiglaseks ja sai kohe ka raha kätte.

Ehkki kohtuprotsess pole lõppenud, on TeliaSonera algsele pakkumisele lisaks maksnud kohtu vaheotsuse alusel väikeaktsionäridele juurde lisapreemia ja juba ületavad ettevõtte omal algatusel tehtud väljamaksed poole miljoni euro piiri. Tänaseni pole aga teadaolevalt paljud väikeaktsionärid rahale „järele“ läinud.

Muidugi tuleb tõe selguses öelda, et mõlemad ülevõtmispakkumise olukorrad on pisut erinevad. Olympicu puhul on tegemist vabatahtliku pakkumisega, st ostja ei eelda 100% aktsiate kättesaamist, kuid TelaSonera tegi sundülevõtmispakkumise sooviga saavutada 100% aktsiate omandamine, mis tähendab tavapäraselt suuremat preemiat.

Miks on väikeaktsionäride „hoidmine“ kapitaliturgude arengut silmas pidades oluline? Suuromanikega võrreldes saavad väikeaktsionärid ettevõtte kohta käiva informatsiooni peamiselt börsiuudiste vahendusel. Lisaks paremale ülevaatele ettevõtte seisust on suuromanikel, nagu ka juhtkonnal, detailsemad teadmised ettevõttest ja konkreetsest ärivaldkonnast kui väikeaktsionäridel. Seega on väikeaktsionär alati kehvemas positsioonis võrreldes suuraktsionäriga. 

Väikeaktsionäride tähtsus ei peitu tingimata tõsiasjas, et nad on määravaks aktsiate esmaemissioonides. Pigem vastupidi, tavaliselt tehakse 80% või enam IPOdest ära suurinvestoritega. Kuid nende osalemine emissioonides on vägagi tähtis hilisemat kauplemist silmas pidades. Nemad toovad börsile selle praegu vähesegi likviidsuse ja kauplemise. Tänu nendele on võimalik paljudel väikeinvestoritel üldse aktsiad rahaks teha.

Miks ei võiks ka Eesti väikeaktsionäride arv olla piisavalt oluline, et aktsiapakkumiste puhul nendega reaalselt arvestataks? Soomes oli Nokia aktsia hiilgeajal ettevõtte väikeaktsionäride arv üle 220 000. Eestis tormas parimatel börsiaegadel Tallinki aktsiaid märkima ligi 17 000 väikeinvestori. Kas suudame selle arvu ületada? Tänastel staaraktsiatel – Tallinkil, LHV-l, Kaubamajal – on väikeaktsionäride arv hinnanguliselt 3000 ja 5000 vahel. Üldiselt on väikeaktsionäride arv viimase 10 aasta jooksul langenud. Peamine põhjus on ilmselt selles, et Tallinna börs on staaraktsiate poolest kiduraks kuivanud ja väikeinvestorid tasapisi huvi kaotanud. 

Olympic Entertainment Groupi börsilt lahkumisega läheks seis veelgi nukramaks. Eestis on üldse vaid 17 ettevõtet, mille aktsiad on börsil noteeritud, neist aktiivsemalt kaubeldakse vaid kuuega. OEG on likviidsuse poolest Eesti aktsiatest koos Tallinkiga, mille puhul samuti spekuleeritakse börsilt lahkumisega mingil hetkel, selge liider. Kumbki andis eelmisel aastal umbes veerandi börsi kogukäibest. Mida vähem staaraktsiad börsil on, seda raskem on väike- ja keskmise suurusega börsiettevõtetel, sest investorid kaotavad huvi ka ülejäänud turu vastu.

Loodame, et lähiajal lisanduvad börsile uued aktsiad ja võlakirjad, sest finantsturgude ökosüsteemi toimimiseks on börsil täita oluline roll. Investorid ootavad börsile Tallinna Sadamat. Ja selle järel palju uusi keskmise suurusega uusi ettevõtteid. Sest börs on kohalike väikeinvestorite jaoks praktiliselt ainukene kanal, et investeerida Eesti ettevõtetesse.