Eestlaste kinnisvarausu põhjus paljastatud

2007. aastat peetakse pöördeliseks ajaks tsivilisatsiooni ajaloos: sellest ajast elab linnades rohkem rahvast kui maal. Eesti ei ole siin erand.

Elanike kinnisvarainvesteerimisportfelli võib tinglikult jagada kaheks. Esimene grupp on sisserändajad või kohalikud, kes soovivad soetada endale kodu või parandada oma pere elamistingimusi. Enamik kasutab selleks pangalaenu. Teine grupp on keskmisest suurema sissetulekuga elanikud, kes näevad urbaniseerumises tuluallikat üüriäri näol.

Selle äri peamiseks tõukejõuks on teadmine, et paljud koduotsijad ei taha ennast teha n-ö sunnismaiseks. Pangal on selles asjas väga suur otsustamise õigus, eriti kui peaks toimuma kinnisvarahindade korrektsioon ja seda allapoole. On ka neid koduotsijaid, kes oma majandusliku võimekusega laenukõlbulikuks kliendiks ei kvalifitseeru.

Kuna eestlased on kinnisvarausku inimesed, siis nii esimese kui ka teise grupi eesmärk on teha kasulik investeering, kas siis pikemas perspektiivis tõusvate kinnisvarahindade või siis üüritootluse garanteerimisel.

Miks see nii on, selle põhjust ei tule kaugelt otsida. Kinnisvarasse investeerimine ei vaja nii tugevaid baasteadmisi kui raha paigutamine aktsiatesse. Börsil mängimine nõuab keskmisest suuremat süvenemist. Soovitatakse kasutada investeerimisspetsialistide abi, kuid ajalugu ja investeerijate kogemus on tõestanud, et investeerimishaldurite usaldusväärsuse peale ei saa ka alati ja igal juhul loota.

Nõnda nagu Eesti Vabariigi taasloomise ajal, kui iga kuu läks mõni pank pankrotti, usaldati raha hoidmiseks rohkem sukasäärt kui panka, nii loodetakse ka tänapäeval kõigepealt iseenda tarkusele.