Kuidas reformida tervishoidu?

Praegu saab haigekassa raha kõigi tööandjate poolt kohustuslikus korras makstavast ravikindlustusmaksust ning otsustab siis ise poliitikute ja ministeeriumide toetusel, milliste raviasutustega lepingud sõlmitakse ehk kellele nende teenuste osutamise eest maksma hakatakse. Selle raviasutuse teenuste eest, kellel haigekassaga lepingut ei ole, tuleb patsientidel tasuda täielikult ise.

Sellise korralduse puuduseks on patsientide juhitava konkurentsi piiratus – ükskõik kui rahul või rahulolematud on patsiendid haigekassa lepingupartneriks olevate raviasutuste teenustega, tuleb sinna ikkagi pöörduda, kuna „maksud on makstud ja tahaks selle eest ka midagi vastu saada“. Haigekassa ei hinda oma lepingupartnerite valikul mitte kuidagi pakutavate teenuste sisulist kvaliteeti ega ka seda, milline on olnud neid raviasutusi külastanud patsientide rahulolu määr.

Täpiks i peal on haigekassa keeld pakkuda haigekassa hüvitatud teenuste kõrvale midagi enamat – näiteks kaasaegsema seadme või ravimiga osutatud lisateenust, mille eest võiks patsient soovi korral täiendavalt ise maksta. Kuna haigekassa hüvitatud teenuste loetelu muudetakse valdavalt arstide-aktivistide vabatahtliku töö tulemusena laekunud taotluste põhjal ning taotluste läbivaatamine on minimaalselt aastapikkune, on arusaadav, et haigekassa rahastus nüüdisaegsemaid ravivõimalusi ei kata.

Raviraha vaba liikumise korral maksaks haigekassa teenuse piirhinna ulatuses sellele raviasutusele, kuhu patsient pöördus. Isegi siis, kui konkreetse raviasutuse teenuste hinnad on kõrgemad haigekassa kehtestatust– haigekassa piirhinna ja teenuse tegeliku hinna vahe maksaks kinni patsient ise, kui ta soovib selles raviasutuses teenust saada. Mõnevõrra sarnaneks see apteegiteenusega – ravimitele on küll kehtestatud piirhinnad, kuid võib osta ka piirhinnast kallimaid ravimeid, sel juhul hüvitab haigekassa ravimit piirhinna piires ja piirhinda ületava hinnaosa maksab patsient ise kinni. Nii nagu kõik apteekidest müüdavad ravimid on kontrollitud kvaliteediga, nii on ka kõik tegevusloaga raviasutused pädevad teenust osutama ja pidevalt riikliku järelevalve all. Selle muudatusega paraneks oluliselt tervishoiuteenuse kättesaadavus just ambulatoorses arstiabis.

Raviraha vaba liikumise pluss on sisulisema ja patsientide rahulolule suunatud konkurentsi tekkimine. Tõsi, haigekassa poolt vaadates on sellel ka riske – keerulisemaks muutuks ravijuhtude arvu haldamine. Kui praegu kirjutab haigekassa oma lepingupartneritele ette, mis hinnaga ja mitu ravijuhtu aastas nad tohivad tööd teha ja kui pikaks ravijärjekorrad venivad, siis raviraha vaba liikumise olukorras pöörduksid patsiendid sinna, kust saab kiiremini ja paremini oma probleemile lahenduse. Kindlasti on võimalik välja mõelda meetmeid haigekassa „reguleerimata“ kulutuste riskiga toimetulemiseks, kuid viimastel aastatel pole seda teemat tahetud poliitilistel põhjustel edasi arutada.

Eraravikindlustus kui alternatiiv

Kuna senises plaanimajandusel toimivas riiklikus ravikindlustuse süsteemis on ja jäävad järjekorrad, samal ajal raha kulub haigekassale iga aasta ligikaudu 100 miljonit rohkem ning teenuse kaasaegsus ja patsiendisõbralikkus ei pruugi olla esikohal, võib eraravikindlustusele oma roll ja koht täiesti tekkida. Teisalt näen erakliinikut juhtides iga päev, kuidas inimesed on üha rohkem huvitatud nii enda kui ka oma lähedaste tervise hoidmisest, mitte kallist ja tihti ka tulemusteta haiglaravist.

Eraravikindlustus võiks sellega liitunud tööandjate juures töötavate inimeste jaoks kiirendada raviteenustele pääsemist ja muuta kättesaadavaks teenuseid, mida haigekassa teenuste nimekiri ei sisalda ja mida haigekassa seetõttu ühegi raviasutuse kaudu ei hüvita. Alternatiivselt on tööandjatel võimalik otse oma töötajatele teatud tervishoiuteenuseid hüvitada, kas siis näiteks hambaravi, füsioteraapiat, psühhoteraapiat või lausa mõnda operatsiooni. Raskemaks muudab sellise tegevuse asjaolu, et töötajate tervishoiukulutustelt tuleb tööandjatel tasuda riigile täiendavalt erisoodustusmaksu, mis tõstab kokkuvõttes teenuste hinda (erisoodustusmaksust on vabastatud vaid 100 eurot kvartali kohta). Millist lisaväärtust suudab eraravikindlustus pakkuda, selgub aja jooksul.

Kokkuvõtvalt ei ole kõik arstiabi tarbijad sõltuvusainelembesed, nagu riigi tervishoiupoliitika kujundajad oma sõnavõttudes rõhutavad, lämmatades arutelu plaanimajandusele allutatud tervishoiusüsteemi muutmise üle. Eesti inimesed tahavad olla terved, vajadusel pääseda normaalse aja jooksul arsti juurde, saada head arstiabi ja on valmis sellesse ka ise rohkem panustama. Praegusel süsteemil oli oma aeg ja koht, kuid muutustega inimeste tervisekäitumises, tervishoiuteenuste võimalustes ja teenusepakkujate valikus peaks kohanema ka olemasolev süsteem.