Minikorterid - tänan, ei
Üsna pea võib keskkond, mida me loome, meile endile vastikuks muutuda, kirjutab Grand Kinnisvara juht Marek Kerna.
Kinnisvara- ja ehitushindade tõus on arendajate ja kinnisvarainvestorite fantaasia tööle pannud. Lõpptarbija on andnud signaali, et soovib elada minimalistikes tingimustes, selle põhjus on eeldatavasti hind.
Ja ongi turule jõudnud minikorterid, mida saab tarbida nii ostes kui üürile võttes.
Minikorterite projekt põhjustab nii suurt vaimustust, et Eesti suuremad pangad on avalikult väljendanud muret ja hakanud seda nimetama juba rahvusspordiks. Avalikkuse ette on jõudnud esimesed pääsukesed, kus väljaüüritav korter oli ainult viis ruutmeetrit suur. Omanik ise põhjendas seda, et Jaapanis on see tavaline, ja kui on nõudlust - ja seda ei ole vähe –, siis miks mitte.
Ärilises mõttes muidugi: kui on nõudlust, siis tuleb minikortereid ehitada, müüa või välja üürida, sest alati saab end peituda argumendi taha, et vaba turg reguleerib nõudlust. Näitena võib tuua suurkontserni Ikea, kes oma lähituleviku strateegias valmistub äri ajama urbaniseeritud maailmaga, kus inimesel on imepisike elamispind, tema rahakott õhuke ja tal on vähe aega.
Iga endast lugupidava arhitekti unistus on projekteeritud hoonena püstitada endale monument juba eluajal, et uhkusega öelda: “Selle tegin mina.” Kas seda soovivad ka kinnisvaraäriga viljelevad ettevõtjad, on ise küsimus.