Rahakad riigipöörajad

Kas pole meie riigis ja teisteski demokraatiates viimati nõnda, et seadusi teevad ikkagi poliitikud? Et parlament on see koht, kus seaduseelnõusid arutatakse, ja president on viimaks see, kes oma templi alla lööb? Ja selleks, et seadusi tegema hakata, tuleb ikkagi valimistel kandideerida, saada mandaat ja tulla võimule?

Kui nüüd lugupeetud ettevõtjad kinnitavad, et nende ettevõtmine on läbi ja läbi mittepoliitiline, siis lubage, palun, küsida, kuidas ikkagi on võimalik riiki mittepoliitiliselt reformida. Kas pole riik ehk siiski käpaküünest kuni kõrvaotsani poliitiline ettevõtmine? Ja kui teie olete apoliitilised, siis mida te ikkagi selle 28 korda 10 000 euroga teete, kellele see läheb? Kuidas saab seadusloomet rahastada? Kellele te selle raha annate?

Jah, muidugi on olemas kodanikualgatus ja poliitika mittepoliitilise mõjutamise vormid. Mõni ütleb koguni, et erakonnapoliitika ongi üks vanamoodne värk ja päris poliitika sünnib tänavail, mõttekodades ja kogukondades. Eestis pole see siiamaani säravaid tulemusi andnud. Harta 12 äratusest sündinud rahvakogu pani president Toomas Hendrik Ilves keldrisse jää peale ja need külma pandud roosid õitsevad nüüd juba kusagil mujal, küsimata, miks. Jah, maailma ja riiki ja muudeta ainult poliitikute kätega. – Aga see, mida tahab ära teha ettevõtjate 28 – see on tehtav poliitikute kätega. Ja ainult nii.

See tublisti üle viiekümne aasta vana sügavalt maskuliinne seltskond – Tiina Mõis mõjub pildil reeglit kinnitava erandina – rõhutab oma täielikku apoliitilisust ja soovimatust luua erakonda. Oh, jah, ja ikka needsamad mehed, kes alati! Jüri Raidla, kes on riigireformi trummi tagunud pikki aastaid. Jaan Pillesaar, kes juhib lobiorganisatsiooni nimega Teenusmajanduse Koda ja kes pahandab maksusüsteemi viletsuse üle igal ajal, olgu pukis Kesk või Reform. Olari Taal, kelle rahaga sündis projektipartei Res Publica – poistebändist võrsunud nuritäht, kes käis kirikus kometit tegemas ja lubas riigis korra majja lüüa, aga läks igapidi liiale ja kukkus kõrgelt. Heldur Meerits ja Parvel Pruunsild, konservatiivset maailmavaadet rahastavad ettevõtjad, kes kuulusid seltskonda, kes annetas parteidele raha lapsetoetuse suurendamiseks – märkamata, et nende raha läks parteidele, lapsetoetus suurenes aga maksumaksja raha eest.

Jüri Mõisa nägemine sel tähelepanuväärsel fotol ajendab küsima, kuhu on siis ometi jäänud Urmas Sõõrumaa. Sõõrumaa ja Mõis rääkisid mäletatavasti enne viimaseid kohalikke valimisi innukalt, kuidas kohalik poliitika üldse mingi poliitika polegi, nemad tahtvat lihtsalt lasteaedu ehitada ja elu muidu niisama paremaks sättida. Kui nad Edgar Savisaare häältepüüdjaks välja viskasid, oli asi kõigil selge. Ajaloolise irooniana võttis Savisaar oma mandaadi ikka ära, jättes Mõisa-Sõõrumaa oma koduaeda mänguväljakuid rajama.

Kui väga tahaks näha mõnd nooremat nägu ses seltskonnas! Armin Kõomägi on kõige siredam kuju ses kergelt kulunud olemisega kambas. Üldjuhul on need mehed oma eluga jõudnud seisu, kus on küllaga käes kahte olulist ressurssi – aega ja raha. Jah, on ka teadmisi, kogemust ja huvi asju muuta, ja huvi ja tahtmine on ju peamised. Aga kas need keskealised mehed ikka teavad, missugust riiki vajavad need, kes tulevad pärast neid?

Ärge saage valesti aru. See, et ettevõtjad soovivad poliitika kujundamises kaasa rääkida, on lihtsalt suurepärane. Riigireform ongi oluline asi. See Jüri Raidla omal ajal püstitatud küsimus, missugust riiki me jõuame pidada, on ratsionaalne. Suurem osa tehtud ettepanekuid on mõistlikud; teine osa on sellised, mille üle saab mõistlikult arutada.

Minu suureks rõõmuks ei ole ettepanekute hulka kirja saanud mõtet, et peaminister peaks ühtlasi olema riigi nn peastrateeg ja talle tuleks rohkem võimu anda. Kui Raidla seda Taavi Rõivase peaministriks oleku ajal rääkis, leidsin ma igal hommikul oma peast ühe halli karva. Ja kui varem tahtis Raidla riigikogu 71 inimese peale koomale tõmmata, siis nüüd kärbitaks praegust sada ühte 10-20 inimese võrra. Aga see kõik selline väike matemaatika. Et me niimoodi paremat riigikogu ei saa, on pikematagi selge.

Omaette huvitav sõna selles kontekstis on kingitus. Sihtasutuse töö tulemus olevat ettevõtjate kingitus Eesti riigile selle sajandaks sünnipäevaks. Sajas sünnipäev on juba möödas, aga see selleks, eks kingitusi või ju pärast suurt juubelit ka tuua. Ainult et mis mõttes kingitus – kas oleks siis olnud ka alternatiiv riigilt tehtud töö eest raha küsida või?

Eriti huvitav saab olema jälgida, mis saab siis, kui riik ehk praegusel juhul poliitikud kingitusest suurt pidada ei oska ja innukalt neile ulatatud teese ellu viima ei tormagi. Mis on vägagi tõenäoline. Kuna suurem osa sõnastatud on täiesti mõistlikud, noogutatakse ja koogutatakse ilmselt enne valimisi kuulekalt kaasa – kes siis ikka tahab lugupeetud ettevõtjaid pahandada, neilt võiks enne valimisi erakonna kaukassegi üht-teist tilkuda – pärast valimisi aga sõltub kõik juba pärast häälte kokkulugemist tekkinud konstellatsioonist.