Jaga lugu:

Tööõnnetuse kindlustus paneks tööandjat rohkem hoolima

Tööõnnetuste arvu vaadates on selge, et kuidagi tuleb tööandjat motiveerida rohkem hoolima heast töökeskkonnast. Kindlustussüsteem aitaks sellele kindlasti kaasa, sest tagaks enesekontrolli mehhanismi, leiab tööinspektsiooni peadirektori asetäitja Meeli Miidla-Vanatalu.

Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus puudub eraldi tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem. Tööõnnetustest ja kutsehaigustest tulenevad kulud kannab praegu eelkõige riik ehk meie kõik koos – solidaarse pensioni- ja ravikindlustussüsteemi kaudu. Kehtiv süsteem on lihtne – kui töötaja satub tööõnnetusse ning jääb töövõimetuslehele, siis maksab haigushüvitist talle alates teisest päevast haigekassa ning seda 100%lise hüvitise määraga. Tema ravi ja ravimikulud hüvitab samuti haigekassa.

Töövõimetoetust maksab töötukassa, tööturuteenuseid lisaks ka sotsiaalkindlustusamet. Kui töötaja on tööõnnetuse tagajärjel hukkunud, siis maksab toitjakaotuspensioni välja samuti sotsiaalkindlustusamet. Ükski nendest väljamaksetest pole aga seotud töökeskkonna tegeliku olukorra või tööandja vastutusega.

Praegu makstakse kinni tagajärgi

Kahtlemata võib siinjuures väita, et töötaja ja tööandja panus on ju tegelikult juba antud, maksude maksmise kaudu, mille arvel need väljamaksed ju haigekassast, töötukassast ja sotsiaalkindlustusametist tehakse.

Tõsi! Kuid see ei lahenda probleemi, et ka õnnetuse järel ei muudeta töökeskkonna olukorda ning seeläbi tekivad edasi järjest uued abivajajad ehk ühiskonnale tervikuna tekivad üha uuesti ja uuesti kulud, kuigi need oleksid ärahoitavad. Praegune süsteem ei motiveeri töösuhte pooli panustama ennetusse, vaid keskendub ainult tagajärgedele.

Seos töökeskkonna tegeliku olukorra ja töötajale tekkinud kahju vahel tuvastatakse sisuliselt vaid juhul, kui töötaja nõuab täiendavat kahjude hüvitamist võlaõigusseaduse alusel tööandjalt otse või siis juba kohtu kaudu. Kohus hindab alati mõlema poole panust töökeskkonna korraldusse ning nõuete täitmisse.

Häda on aga selles, et kohtumenetlus on aeganõudev ning omakorda kulukas. Kui inimene on juba tervisest ja tööst ilma jäänud, ei ole ta valmis veel õigusabiteenuse ja kohtu peale raha kulutama. Seda näitab ka kohtusse pöördumiste arv, mis on keskmiselt 10 juhtumit aastas tööga seotud tervisekahjude hüvitamise nõudmiseks.

Kes tegi, kus juhtus?

Uued töövormid muudavad olukorra veelgi keerukamaks, sest paratamatult kerkib küsimus, kes vastutab töötegija tervise eest ajal, kui ta teenust osutab või mõne moodsa platvormi vahendusel lisaraha teenib. Kas sellistes vabades tingimustes saab vastutuse panna ainult töölepinguga inimese tööle võtnud tööandjale? Kuidas kindlaks teha, millist tööd tehes tervisekahju tegelikult tekkis?

Ideaalseid lahendusi ei ole, kuid tööõnnetuste arvu vaadetes on selge, et kuidagi tuleb pooli motiveerida rohkem hoolima heast töökeskkonnast ning panustama selle loomisse. Kindlustussüsteem aitaks sellele kindlasti kaasa, sest tagaks enesekontrolli mehhanismi.

Tööinspektsiooni andmed näitavad, et eelmisel aastal juhtus Eestis 5184 tööõnnetust, millest 1117 olid rasked ning 9 lõppes surmaga. Kõik need arvud näitavad vaid töölepinguga töötavaid töötajaid ning ei kajasta näiteks töövõtu- või käsunduslepingu alusel teenuse osutajaid/ töö tegijaid. Statistikaameti andmetel juhtub Eestis tegelikult igal aastal ligi 10 000 tööõnnetust.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt