Indrek Nuume • 18. september 2018
Jaga lugu:

Puidusektori areng ei tohi peatuda

Puidusektor on IT kõrval Eesti majanduse üks erksaimaid pärle ning selle areng ei peaks avaliku surve tõttu seiskuma. Vastupidi, see surve võiks olla lisaajend arendada Eesti olulisima loodusvara töötlemise ettevõtteid üha suurema lisandväärtusega ja ökoloogilise tootmise poole, kirjutab Eesti 200 üks algatajatest Indrek Nuume.

Eesti 200 algatusgruppi kuuluv Indrek Nuume.  Foto: Andras Kralla

Veidi üle poole Eesti territooriumist on kaetud metsaga. Eesti metsadest veidi üle neljandiku on kas range kaitse all või majandustegevuse piiranguga. Eesti metsaressurssi kaitstakse juba täna väga kiivalt ning Eesti on rangelt kaitstavate metsade osakaalult vastavalt Forest Europe 2015 raportile koos Soome, Sloveenia, Rootsi ja Norraga viie kõige suurema range kaitse all oleva metsa pindalaga riigi hulgas Euroopas. Tänane metsapoliitika on olnud tasakaalus ja edukas, kuid mis ei tähenda, et muutused ei ole teretulnud.

Eesti saaks ja võiks olla innovatiivne isemajandav roheriik, kus puit ja puidust saadavad ained asendavad fossiilseid materjale ning samal ajal hoitakse metsade mitmekülgseid hüvesid tasakaalus. Täna on Eesti metsa hektaritagavara poolest (213 m³/ha) kohe Leedu järel suurimate Euroopa riikide hulgas ja Skandinaavia riikidest kaugel ees ning 2017. aastaandmetel ületab aastane majandusmetsa juurdekasv raiemahtu olulisel määral. Kuigi jah, arvutusi on tehtud erinevaid ning nad kahjuks on kõik ikkagi ebatäpsed.

Metsaomanikel ja looduskaitsjatel ühised eesmärgid

Eestis on umbes 107 000 metsaomanikku, kelle rikkuse allikas on metsade jätkusuutlik majandamine sellisel viisil, et säiliks metsa kõik funktsioonid. Aga ka riik on suur metsaomanik, omades poolt metsaressurssi. Mets on meie kõigi jaoks kõige olulisem loodusvara, mille hea käekäigu eest soovivad seista nii metsaomanikud kui ka keskkonnakaitsjad. Millegipärast on püütud neid kahte gruppi omavahel vastandada, kuid metsaomanike ja metsakaitsjate huvid on ju tegelikult samad – me kõik soovime, et metsad oleksid terved ja liigirohked, see on meie kõigi tulevase rikkuse allikaks.

Metsa- ja puidutööstus on väljaspool Tallinna ja Harjumaad meie tähtsaim tööandja. Mets on oluline tuluallikas metsaomanikele ja nende peredele ka tulevikus. Metsade majandamisest loobumine ei ole mõistlik valik, kuna selle tulemusena mets ei suudaks enam täita oma kolme rolli: majanduslikku, ökoloogilist ja kultuurilist. Metsa mittemajandamisel väheneb tema võime siduda süsinikku, mis seab omakorda ohtu kaks kolmest nimetatud metsa rollist. Oluline on leida ühine visioon, milline võiks Eesti mets olla 100 aasta pärast, ning metsakaitset ja raiemahtu tuleks planeerida sellest lähtuvalt. Metsapoliitiliselt ei ole oluline, milline on raiemaht lühikeses perspektiivis, loevad pikaajalised trendid, mis on juba olnud ja mida me saame kujundada tulevikus.

Puidutööstus on rahvuslik tšempion

Eesti puidutööstus on IT kõrval ainus sektor, kus meie ettevõtted on piisavalt suured, suutmaks võistelda suurte tööstusriikide ettevõtetega. Need on meie rahvuslikud tšempionid. Puidutööstus on ilmekas näide, kuidas me oleme liikunud odava tööjõuga maast arenenud tööstusega riigiks. Puidutööstus aitab tasakaalustada Eesti jooksevkontot ehk teisisõnu puidutööstus ekspordib rohkem, kui impordib.

Täna on meil küsimus, kuidas edasi: kuidas saavutada liikumine puidu väärindamise kõrgemale tasemele olukorras, kus mehhaaniline töötlemine enam olulist arengust ei võimalda. Head eeldused selleks on olemas. Puidu kasutamise alusel ja loodava lisandväärtuse alusel võib puidu töötlemise jagada kolme astme vahel: energeetiline (kütteks), mehaaniline (puidust valmistatavad tooted) ja rafineerimine (tselluloos, puhas tselluloos, ligniin, hemitselluloos jne). Täna me konkureerime kahel esimesel lisandväärtuse astmel. Sealt edasi tuleb tegeleda teadus- ja arendustegevusega ning tegemist on kapitalimahukate investeeringutega.

Metsandus on vaid üks osa biomajandusest – taastuva biomassi tootmisest ja muutmisest toiduks, söödaks, teisteks biotoodeteks ja bioenergiaks. Me peame panustama biomajanduse arendusse ja meie teadusasutustesse, et saada maailma mastaabis bioainete väärindjaks kõrgemal tasemel ja osata toota puidust ka kangaid, (bio)plasti, kosmeetikat ja palju muud. Õnneks on esimesed sellised suured teadus-arendusprojektid Eesti puidusektoris ka käimas. Mets on meie rikkuse allikas. Puidu väärindamine kohapeal annab meile tööd ja leiba.

Puidu väärtustamise kõrgemal lisandväärtuse astmel asuvad puidurafineerimine ja erinevad keemilised töötlemised. Lähiaastatel tselluloosi tähtsus toorainena oluliselt kasvab, kuna Euroopa Liit on näiteks teatanud soovist keelustada ühekordsed plastist nõud, mida saaks asendada puidukeemiast valmistatud toodetega. Lisaks kõrgemale väärtusloomele on see kasulik ka meie metsaomanikele.

Puidu väljavedu ei ole mõistlik

Tselluloosi toodetakse paberipuust, mille toorme hinna liikumist dikteerivad Skandinaavias asuvad tööstused. Kui nõudlus on suur, siis on Eesti neile vajalikuks paberipuu puhverriigiks. Kui maailmaturu nõudlus on väiksem, siis eelistatakse transpordikulu tõttu Skandinaavia tooret. See teeb Eesti paberipuu hinna väga volatiilseks. Paberipuu ja saeveskite kõrvaltoode hake moodustab aga olulise osa Eesti metsaressursist.

Tooraine jätkuv väljavedu ei ole mõistlik. Kahjuks me paljude küsimuste küsimuseni puidurafineerimistehase rajamise kontekstis ei jõudnudki. Me jõudsime avaliku aruteluna tulemuseni, et Emajõe jõgikonda selline tehas ei sobi, kuid loobusime teada saamisest, kuhu see võiks sobida.

Huvitav oleks teada, milliseks oleks kujunenud diskussioon siis, kui puidukeemia tehase omanikuks oleksime olnud kõik meie RMK kaudu ning kui pool RMK kasumist (üle 20 mln euro) oleks juba suunatud otseselt puiduga seotud teadus- ja arendustegevusse. Ettevõtluse ja innovatsiooni toetamiseks suunab Eesti riik igal aastal ca 250 miljonit eurot, millest meilt endilt tuleb alla 20 miljoni euro ning ülejäänu makstakse meile Euroopa välisabina struktuuri- ja investeerimisfondidest kinni.

Puidust saab teha sama mis naftast

Euroopa Liidu poolt 7. märtsil avaldatud Eesti kohta käiva raporti kohaselt tuleks parandada innovatsiooni investeerimise tõhusust, sest nimetatud riiklikud kulutused ei ole suurendanud kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste eksporti. Eestile heidetakse ette ettevõtluse ja teaduse vähest seostatust. Vastavalt raportile tegelevad Eesti teadlased rahvusvahelise koostööga, mille rakendusvõimalused meie ettevõtluses on pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Tuntavad puudujäägid on puidukeemia arendamise valdkonnas. Aga meie ettevõtetes on ka liiga palju lepingulist tootmist ning selle tõttu on takistatud väärtusahelas oma toodetega ülespoole tõusmine.

Kõike, mida toodetakse fossiilsetest kütustest on võimalik toota ka puidust, sh diislikütust. Viimase 10 aasta jooksul on inimkond tootnud rohkem plasti kui terve 20. sajandi jooksul. Plasti on võimalik toota ka puidust (bioplast). Probleem on selle kallidus võrreldes naftast toodetava plastiga. Kuid see on ilmselt probleem, mida saab teadusega lahendada. Sellega tuleb lihtsalt intensiivselt tegeleda ja erinevaid meetodeid katsetada. Aga see on seda väärt, sest baasteadmised on meil olemas ning maailmaturg meie toodetele on suur ja lai.

Eesti arengut suunab täna 47 strateegilist dokumenti. Selline arengukavade rägastik ei aita kaasa biomajanduse tervikvaate tekkimisele. Meil on vaja pikka, üle 50aastast visiooni, mis ühendaks endas metsade majandamist, põllumajandust ja kalandust ning jäätmete taaskasutust. Eesti võiks olla oma loodusressursside nutikaim väärindaja, kes ei aja oma loodusressurssi ahju.

Jaga lugu:
Hetkel kuum