Elatustase peab tõusma kaks korda

Riigireformi pikaajaline eesmärk peaks olema kahekordne elatustaseme tõus, sest eestlaste ostujõud on vaid 74 protsenti Euroopa keskmisest ja see pole seitse aastat muutunud, kirjutab tarkvarafirma Helmes partner ja arendusjuht Raul Ennus.

Elatustaseme tõus tähendab, et inimeste sissetulek ja reaalne ostujõud kasvavad, suhtlus riigiga on lihtsam ja loogilisem, riigi pakutavate teenuste kvaliteet ja kättesaadavus on parem ja ka inimeste õnnetunne peab kokkuvõttes paranema.

Keskendun vaid ühele riigireformi teemale – majanduse konkurentsivõime tõstmisele, mis tähendab kõrgemat elatustaset kõigile riigi kodanikele. Riigiaparaadi optimeerimine süsteemi raha juurde ei too, suurem konkurentsivõime ja ekspordi kasv aga küll.

Majandusteadlased on hinnanud, et kui tootlikkuse kasv inimese kohta on 2,5 protsenti aastas, siis elatusstandard paraneb kaks korda 28 aastaga. Kui soovime saada 15 aastaga praegusest kaks korda rikkamaks, peab meie tootlikkus kasvama aastas keskmiselt vähemalt kuus protsenti. 2012–2016 kasvas eestlaste tööviljakus inimese kohta keskmiselt 3,3 protsenti aastas ehk lihtsustatult tuleks meil keskmist tootlikkuse kasvu tempot kaks korda kiirendada.

Eesti ettevõtete profiil on seotud palju allhanketöö ja mitteeskaleeritavate teenuste pakkumise ning toote väärtusahelas alumise otsa tegevusega. Kui sellist nõrka mudelit forsseerida, siis saame küll suurema ja laiema masinavärgi, aga selle tootlikkus või efektiivsus jääb ikkagi madalaks. Kui inimeste ja tehnoloogia võimekus ei kasva, siis on oht, et ka uued või laiendatavad ettevõtted ei liigu oluliselt kõrgema lisandväärtuse suunas. Madalama otsa töömudel koos küllaltki ettevõttevaenuliku maksusüsteemiga heidutab paljud välisinvesteeringud teistesse riikidesse ja praegune aktiivne paigal rabelemine jätkub.

Üks päästerõngas on ulatuslik reform teadus- ja arendustegevuses laiemalt: kokku võiks leppida julge ja kompleksse teadus- ja arendustegevuse programmi minimaalselt 10 aastaks ning seda ka reaalselt ellu viia. Vaja on julget poliitilist otsust, et senine pigem langev või paigal seisev trend muuta tõusvaks trendiks.

Mõningaid häid näiteid riigi hiljutistest sammudest on, aga summad on paraku liiga väikesed. IKT arenguprogrammi alusel investeeritakse kolme aasta jooksul 28 miljonit eurot. Haridusministeeriumil on käivitamisel IKT teaduse toetusmeede, kokku 15 miljonit eurot viie aasta jooksul. Selliste meetmete rahalisel mahul võiks üks null lõpus juures olla, kui tahame reaalset efekti saavutada. Samuti peab riigi tugi olema pikaajaline.

Teadus- ja arendusmaastiku probleemide pundart saab lahendada vaid, mõjutades korraga kõiki komponente: ülikoolide võimekus, ettevõtete toote ja tehnoloogia arenduseoskus ning finantspotentsiaal, riiklikud investeeringud, soodustused ja eksporditugi.

Teadmussiire ülikoolidest ühiskonda on ülioluline, et tekitada sild teadusmaailma ja ettevõtete vahel. Näiteks tekkis sellisest koostööst Eesti üks lootustandvamaid idufirmasid Skeleton Technologies, mis toodab superkondensaatoreid.

Eesti ülikoolides ei ole piisavalt vajalikke õppejõude, professoreid ja uurimisgruppe. Riigil on võimalus suunata oluliselt rohkem raha, et neid Eestisse tuua. Lisaks, kõigis kraadiõppe programmides tuleks märgavalt suurendada rahastust tootearenduse, ekspordi ja interdistsiplinaarsuse ning tehnoloogia rakendamise alal. Ka see vajab täiendavaid lektoreid, juhendajaid jne, keda on võimalik suurema rahastusega välismaalt siia tuua.

Rakendusteadustele mõeldud lisaraha tuleks jagada teisel moel kui praegu ülikoolide baasteaduste rahastust, täiendades riiklikke kriteeriume ülikoolidele teadus- ja arendustegevuse rakendamisel kohalikus majanduses.

Ettevõtete otsene rahaline toetamine on konkurentsi solkimine. Üks võimalus aga on maksusoodustused tootearenduse toetuseks. Üks üheksa OECD riigi 19 aasta andmete põhjal tehtud uuring näitab, et kui arendustegevuse kulukust riigi fiskaalpoliitiliste meetmete abil ettevõtetele vähendada kümne protsendi võrra, siis tegevuste maht kasvab lühiajaliselt ühe protsendi ja pikaajaliselt 10 protsendi võrra.

Lahenduseks võiks olla teadus-arendussektori töötajate mitu korda suuremad maksusoodustused, näiteks sotsiaalmaksu vabastus esimesel viiel aastal.

Riik peaks investeerima ka oluliselt rohkem välistööjõu Eestisse toomise tugisüsteemide loomisesse. Tippspetsialistid kolivad tihti ümber koos perekonnaga ja selle poolest on tugisüsteem nõrk.

Oluline on ka suunata riigile vajalike valdkondade arengut, mida ettevõtlus ise nii palju ei teeks. Näiteks liitiumioonpatarei aluseks oleva tehnoloogia arendustöödega alustati 1980. aastatel riigi tellimusel. Ka Ränioru rajamisel oli omal ajal kandev roll riigil.

Fookusvaldkondi, kuhu Eesti riik on pikaajaliselt panustanud, on vähe. Näiteks tööstus on üldisemas plaanis üks suuremaid valukohti – Eesti riigil on aastakümneid tööstuspoliitika üldse puudunud ja praegune versioon sellest on vähese ambitsiooni ning rahalise toega.

2014. aastal asuti koostama nutika spetsialiseerumise programmi alusel riiklikku innovatsiooni fookust ja meetmeid. Hästi toiminud ja ennast tõestanud fookusvaldkonnad ning meetmed peaksid nüüd saama olulist lisaressurssi nende valdkondade ja meetmete arvel, mis ennast õigustanud ei ole.

EASi palgal on 12 ekspordinõunikku, kes peaksid aitama leida sobivaid koostööpartnereid ja luua kontakte. Igas sihtriigis on üldjuhul üks ekspordinõunik. Mida jõuab teha üks nõunik paljude Eesti ettevõtete jaoks? Nõunike hulka võiks suurendada. See aga poleks jõukohane väheneva tööealise elanikonnaga riigis. Seetõttu tuleks sihtriikide puhul leida kitsam fookus. Valida välja 4–5 piirkonda ja oluliselt suurendada nende piirkondade riiklikku ekspordituge. Piirkondadeks ei pea alati olema ka riigid tervikuna. Eesti majandus on nii väike, et mõnes suuremas riigis (nt Hiina või India) võib valida välja mõne regiooni, millele keskenduda.

EAS tuleb muuta bürokraatlikust toetusejagajast ingelinvestori mõtteviisi ja tegevusmudeliga ettevõtluskiirendisarnaseks organisatsiooniks.

Vähene tootearendus ei seisa Eestis ainult raha taga. Üks oluline tegur on ka ettevõtete omanike ja juhtide suhtumine ning oskused. Toote- ja tehnoloogia arendus on riskantne ja nõuab investeeringuid. Ohutum on jätkata teenuse- või allhankepõhise ärimudeliga.

Juhtide mõttemalle ja teadlikkust saaks tõsta tootearenduse programmidega või ettevõtluskiirenditega, kus maailma tippspetsialistid aitavad juhtidel uusi teadmisi ja praktilisi oskusi omandada. Tunnustatud rahvusvaheliste professionaalide juhendamisel saavad programmis osalevad ettevõtted välja arendada uusi tooteid ning alustada nende turustamisega sihtriikides. Ettevõtetele pakutaks selleks ka rahalist tuge näiteks intressivaba laenu abil.

Kui sellise korporatiivkiirendi tegevuse tulemusena tekib Eestisse juurde iga paari aasta tagant kas või mõni globaalselt edukas ettevõte, siis juba palgamaksudest laekuv tulu riigile ületab seda investeeringut mitu korda. Rääkimata muudest teenustest, mida ettevõte hakkab Eesti siseturult tarbima. Selline kiirendi peab olema suunatud just traditsioonilistele ettevõtetele, idufirmade jaoks on sarnased kiirendid juba olemas.

Korporatiivkiirendiga saab siduda ka rakendusuuringute funktsiooni, luues uue organisatsiooni, kuhu on ühendatud ka Eesti ülikoolide teadmussiirdeüksused. Ehk tuua kokku rakendusteadus, ettevõtted, rahvusvaheline tootearenduse ja ekspordiekspertiis ning investeeringud.