Urmas Volens • 8. jaanuar • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Vulgaarse seadusloomega tankistide vastu ei saa

Justiitsministeeriumis valminud äriseadustiku muutmise eelnõu, millega soovitakse suurendada ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja takistada „tankistide“ kasutamist, on värvikas näide halvast seadusloomest, kirjutab advokaadibüroo Nove partner ja Tartu ülikooli dotsent Urmas Volens.

Urmas Volens.  Foto: Veiko Tõkman

Eelnõu on täiesti kõlbmatu, vastuolus äriseadustiku aluspõhimõtete ning põhiseadusega ja see mitte ei suurenda vaid olulisel määral vähendab ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust.

Just sellise hinnangu andsime eelnõule koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas äriühinguõigust õpetavate Andres ja Margit Vuti, Kalev Saare, Mari Schihalejeviga möödunud aasta lõpul ministeeriumile saadetud arvamuses. Eelnõu liigub ristivastupidises suunas nendele eesmärkidele, mille justiitsministeerium on püstitanud ühinguõiguse revisjonile ja tervikuna riigi konkurentsivõimele. Tegemist on selge näitega süvenevast õiguspoliitilisest autismist.

Arusaamatud sanktsioonid

Kujutage ette olukorda, kus osaühingu osanike vahel tekkinud tüli tõttu ei ole võimalik kinnitada majandusaasta aruannet. Praktikas on sellistes olukordades tihti ainukeseks lahenduseks, et keegi tülitsevatest osanikest müüb oma osa ära.

Eelnõu muudaks sellise osa müügi tühiseks, kuna näeb ette, et osaühingu osa võõrandamine on tühine, kui osaühing ei ole esitanud registrile seadusega ettenähtud majandusaasta aruannet või maksudeklaratsioone. Tulevikus peaks iga osa müügi korral hakkama arvestama riskiga, et maksudeklaratsiooni esitamisega hilinemise või selles sisalduva eksimuse korral tuleb hakata tehinguid tagasi pöörama. Sellise tühisuse aluse ettenägemine on maailmas pretsedenditu ja täiesti lubamatu ning sellega ei ole võimalik nõustuda.

Sisuliselt oleks sellise piirangu rakendamise tagajärjeks osaniku sanktsioneerimine olukorras, kus ta ei ole rikkunud mingeid kohustusi. Muudatus võimaldaks (tihti enamusosaniku kontrolli all olevatel) juhatustel sisuliselt takistada teistel osanikel oma osaluse võõrandamist. Tegu oleks äärmiselt intensiivse omandipõhiõiguse riivega, mida on võimatu lugeda põhiseaduspäraseks. Kuna teistele ühingutele sellist piirangut ei ole kavas kehtestada, siis on tegu ka võrdsuspõhiõiguse riivega.

Tehingu tühisus on tänases õiguskorras seadusega ette nähtud selleks, et kaitsta tehinguosalist tema õiguste rikkumise korral. Tühisus on äärmiselt erandlik ja raske tagajärg. Eelnõus pakutud tehingu tühisuse eesmärgiks ei ole tehinguosaliste kaitse. Keda või mida see kaitseb, ei ole võimalik tuvastada.

Tehingu tühisus ei saa tagajärjena olla ette nähtud suvaliselt mingite üldiste abstraktsete eesmärkide kaitseks. Selline tagajärg ei kaitse ka ühingu võlausaldajaid, kuna osaühingu varaline olukord ei sõltu tema osa võõrandamisest. Ei ole võimalik nimetada kedagi, kes sellisest keelust kasu saaks. Segadust tekiks aga meeletult.

Kes tohib kuuluda juhatusse?

Täiesti absurdne on ka ettepanek, et juhatuse liikmeks ei või olla isik, kes on mõne teise juriidilise isiku juhatuses, millel on esitamata majandusaasta aruanne või maksuaruanne. Selline piirang on selges vastuolus ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse põhiõigusega.

Sellise muudatuse eesmärgiks on eelnõu järgi vältida skeemi, kus majanduslike raskuste korral kogu äriühingu likviidne vara „kanditakse välja“ ning seejärel võõrandatakse osalus kellelegi, kes pakub äriühingu „suretamise“ teenust. Eelnõus tehtud ettepanek aga ei välista sellise skeemi kasutamist.

Küll saaks sellise skeemi kasutamise teha oluliselt vähematraktiivsemaks ühinguõiguse revisjoni töörühma ettepanek ühingute registrist kustutamise asendamiseks registreeringu peatamisega. Ainus muudatus, mis antud ettepaneku vastuvõtmisel toimuks, oleks see, et variisikute tegevusaeg lüheneb ning vaja on leida uusi, mis võib teha nn „suretamisteenuse“ kallimaks. Samas ei teki nende isikute leidmisega ilmselt siiski olulisi probleeme, näiteks saab neid aktiivselt juurde tekitada kasutades e-residentsust (vastavad näited on praktikas olemas).

On olemas elulised olukorrad, millistel juhtudel ei sõltu majandusaasta aruande esitamine konkreetsest isikust. Kui isik on näiteks juhatuse liige ühingus olemata samal ajal ühingu osanik, aktsionär või liige, puudub tal igasugune võimalus mõjutada majandusaasta aruande vastuvõtmist, kui kõrgeim organ seda ei tee. See on vaid üks näide, kuid igaüks peaks saama aru, et sellises olukorras on keeld olla mõne teise äriühingu juhatuse liige täiesti absurdne.

Kontroll kaks korda kuus

Juhatuse liikme ametisuhe ei lõppe keelu rikkumise korral automaatselt, vaid juhatuse liikmel tekib kohustus tagasi astuda. Kuna keeld on kavas kehtestada ka maksuaruannete esitamata jätmise korral, siis näiteks olukorras, kus juhatuse liige on ka mõne MTÜ juhatuse liige (nt erakond) ja juhatuse siseselt ei ole tema vastutav maksudeklaratsioonide esitamise eest, peaks ta ometi igas kuus kaks korda kontrollima, kas too mittetulundusühing on esitanud tähtaegselt maksuaruanded ja kui 21. kuupäeval selgub, et käibedeklaratsioon on esitamata, peaks ta samal päeval esitama äriühingu juhatusest tagasi astumise avalduse. Selline kohustus tekiks kõigi Eesti äriühingute kõigil juhatuse liikmetel. See oleks täiesti absurdne.

Need olid ainult mõned näited eelnõust. Hiljuti saime uudistest teada, et Taxify on ka peale ükssarviku staatusesse jõudmist jäänud tegutsema Eesti osaühingu vormis – üks esimesi näiteid sellest, et Eesti ühinguõiguse keskkonda ja tänast OÜde regulatsiooni on peetud rahvusvahelises võrdluses piisavalt usaldusväärseks.

Eelnõu jõustumise korral näeme ilmselt nii Eesti kukkumist riikide konkurentsivõime edetabelites kui ka suuremate äride kolimist Eesti osaühingu vormilt mõnele turvalisemale, kuid kahjuks välismaisele platvormile.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt