Heido Vitsur • 22 jaanuar 2019

Pooli valimislubadusi ei ole võimalik täita

Esimene mõte, mis erakondade valmislubadusi lugedes pähe tuli, oli: lubadusi on väga palju – üle saja – ja kuigi erakondadevaheline kattuvus on mitme ettepaneku puhul üsna suur, on selge, et isegi pooli neist on nelja aasta jooksul ellu viia üsnagi problemaatiline, kirjutab majandusteadlane Heido Vitsur.

Majandusteadlane Heido Vitsur.  Foto: MARKO SAARM

Teine mulje oli, et selliseid ettepanekuid, mis ei tundunud põhimõtteliseltki ühtegi ratsionaalsesse konteksti mahtuvat või milleks aeg on pöördumatult möödas, ei olnudki nii palju, kui võis karta. Samas jäi mulje, et suur osa ettepanekutest olid sellised, mille kohta võib küll öelda, et "nice to have", kuid mis ei tekita veendumust, et sellise sammu astumiseks on õige aeg ja koht nii ressursside olemasolu kui ka vajaduse poolest. Kuid on ka selliseid, mille puhul hakkad kahtlema, kas ettepanekute tegijate arvates Eesti kuulub Euroopa Liitu või mitte.

Kuid kõigele vaatamata on ettepanekutes kirjas ka seda, mida kindlasti on vaja teha ja mida ei tohiks teha.

Mida kärpida ja mida mitte?

Nii näiteks enne, kui hakata meile harjumuspärasel kombel vähendama avaliku sektori töötajate arvu, mis iseendast võib olla täiesti õige ettepanek, tuleks siiski korraldada avaliku halduse ja riigieelarve koostamise põhimõtete revisjon. Ka siis, kui kärpimine üldiselt õigustatud on, ei saa seda teha tunnetuse ja jutu põhjal. Me teame, et oleme minevikus tihtipeale kärpinud sealt, kus kärpida poleks tohtinud, ja jätnud kärpimata sealt, kust oleks pidanud kärpima.

Olukord on seda halvem, et kuna me pole endale lisaks eelarvele juba aastakümneid selgeid ja arusaadavaid rahvuslikke eesmärke seadnud, puudub meil tehtu kohta tagasiside. Me oleme oma elu korraldanud nii, et meil pole vaja olnud teadagi, mida üks või teine otsus endaga kaasa on toonud. Enamik asju on ju keerulisemad kui piirikaubanduse mahu mõõtmine. Ja isegi siin ei pea me vajalikuks ausad olla. Me ei räägi ju kuigi palju sellest, kui palju aasta tagasi suurendas aktsiisi tõus õlle hinda, kui palju ettevõtjate tegevus. Ei huvitu sellest, kas seal oli veel muidki tegureid. Meile on enamalt jaolt kõik lihtne ja selge. Aga probleeme on vaja näha kogu nende keerukuses. Muidu hindame aktsiisi alandamise mõju õlle hinnale ja piirikaubandusele sama valesti, kui aktsiiside suurendamisel, ja langetame jälle vale otsuse.

Sotsiaalmaksule lagi ja põrand

Kuid õlu on suhteliselt marginaalse tähtsusega küsimus. Hoopis hullem oleks see, kui me eksime tähtsama ja kallima asjaga nagu meie pensionisüsteem kogu oma keerukuses.

Tundub, et selliseid erakondi, kes olemasoleva süsteemiga täiesti rahul oleks, meil polegi.

Alustagem lihtsaimast. Sotsiaalmaksu võib tõepoolest jagada tööandja ja töövõtja vahel, kui selle juures inimeste netopalk ja maksulaekumine ei muutu. Kuid see ei ole otseselt majandusküsimus, vaid sotsiaalküsimus. Majanduses ei muutu ju sellisel juhul midagi, kuid inimese peas võib midagi muutuma hakata. Kuid kuhu poole, seda me ei tea, oleks vaja pädevaid uuringuid, sest arvamisest ei piisa.

Edasi. Sotsiaalmaks ilmselt vajab lage. Esiteks koormame ilma laeta maksustamisel just neid majandussektoreid, mille kiiremale arengule me panuse oleme teinud (IT- ja muud loomemajanduse valdkonnad), enam kui traditsioonilise majanduse harusid. Kuid koos laega on vaja ka põrandat. Ei ole õiglane, kui aastas palgana makstud 100 000 euro pealt makstakse sotsiaalmaksu üheksa korda enam, kui sama raha välja võtmisel miinimumpalga ja dividendina. Kuid põrand peab jääma mõistlikule kõrgusele: igatahes mitte kõrgemale, kui saab olema palgasaajate lagi.

Pensionist raske mööda vaadata

Selge on ka see, et tänastele noortele ja nende pensionile tuleb igal juhul rohkem tähelepanu pöörata. Täna on teine sammas täiesti teistsuguses majanduslikus keskkonnas kui oma sünnimomendil, mistõttu inimestel on vaja panna kõrvale rohkem, kui siis otstarbekohane tundus olevat. Võimalus suurendada sissemakseid ei ole üldse paha, kuid probleemi me sellega ei lahenda. Me peame kogu süsteemi tegema tarbijale efektiivsemaks. Kui me seda ei oska, ega siis sissemaksete suurendajaid ega kindlusetunnet juurde ei tule. Tulevad hoopis eriskummalised mõtted.

Kuid lubaduste raudvaraks on nagu varem siiski katteta lubadused. Lubadused alandada maksusid ja samal ajal teha midagi ilusat ja kallist. Just nagu Eesti ei kuulukski eurotsooni või nagu oleks ulatusliku riigireformiga alustamine ja sellest saadav kokkuhoid juba käegakatsutav asi.

Aga mingit osa neist lubadustest on siiski võimalik ja ka otstarbekohane ellu viia. Kuid milliseid, selle üle kuningas Saalomoni kombel troonil istudes otsustada ei saa. On vaja pädevaid analüüse, mitte aga kirjatükke, mis tõestavad seda, mida tellija soovib.

Samas ei saa me unustada, et kõike ei saa mõõta rahas, ja ka järgmise nelja aasta jooksul tuleb teha seda, mida vajab rahvuse hing või kaugemad tulevikuvajadused. Kuid siis tuleb nii öeldagi. Mitte mingil juhul ei tohi selliste ettevõtmiste õigustamiseks teha arvutusi, mis kompromiteeriks nende tegijaid ja tellijat.

Hetkel kuum