Margus Raha • 28. veebruar
Jaga lugu:

Jäätmed pole prügi, vaid ka ressurss

Olukord Eesti jäätmemajanduses pole teiste riikidega võrreldes kõige hullem, kuid mitu prügiga seotud hoiakut vajaks muutmist, kirjutab Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos geoloog Margus Raha.

Margus Raha  Foto: Erakogu

Aasta algas keskkonnauudistega jäätmemajandustest ning tulised debatid jätkuvad. Nimelt lükkas riigikogu keskkonnakomisjon tagasi uue jäätmeseaduse eelnõu, mida on menetletud juba poolteist aastat.

Meie pea kohal ripub trahv Euroopast, kui me ei suuda täita kohustust võtta aastaks 2020 ringlusesse pooled oma kodumajapidamistes tekkivatest tahketest segaolmejäätmetest. Praegu kogume liigiti ja võtame ringlusesse umbes 30 protsenti ja see osakaal on hakanud langema, suuresti meie harjumuste tõttu, kuid ka osa omavalitsusi peaks peeglisse vaatama. Osa „süüst“ võib ajada odava prügipõletamise kaela. Ringlusse võtmine tähendab, et jäätmetest peavad saama uued tooted, mida põletamine ei ole.

Suhtumine jäätmetesse

Keskkonnaministeeriumi andmetel tekib Eesti kodumajapidamistes aastas jäätmeid ligikaudu 400 000 tonni ehk üle 300 kilogrammi inimese kohta. Olmejäätmed moodustavad siiski ainult 3 protsenti kogu jäätmetekkest. Suurem osa meie jäätmetest tekib töötlevas tööstuses, energeetikaettevõtetes ning reovee puhastamisel, millest põhiosa moodustavad põlevkivitööstuse ja -energeetikaga seonduvad jäätmed. Kes ei oleks tuttav tuha- ja aherainemägedega Ida-Virumaal!

Kui tahame olla edumeelsed, peaksime oma prügi sortima, loobuma ühekordsetetest plastnõudest, tarbima jätkusuutlikult ja toitu mitte raiskama. Samas, elatustaseme tõusuga suureneb prügi hulk, sest paraku me armastame tarbida, ostame mittevajalikke asju, vahetame liiga kiiresti välja riideid ja telefone.

Kahetine suhtumine kehtib ka prügi sortimise kohta – osa sordib usinasti, teised ei sordi kas võimaluste puudumise, laiskuse või ükskõiksuse tõttu. Mõned viivad ka metsa alla, kuna nii on mugavam või odavam – kui pean maksma, siis eelistan looduse risustamist. Osa ei saa sortimise põhimõttest aru ja viskab näiteks pooliku rosoljekarbi paberjäätmete konteinerisse, muutes kõlbmatuks kogu konteineri sisu ehk nullides teiste majaelanike töö. Osa kallab kogu kraami segaolmejäätmete sekka, kuna usub müüte: niikuinii kallatakse prügiautos kõik kokku või niikuinii läheb kõik ahju. Tegelikult viiakse jäätmed ära eri autodega või on prügimasinal mitu kambrit, kuhu jäätmed eraldi kallatakse. Eurostati andmeil Eestis ladestatakse 17 protsenti, põletatakse 59 protsenti ja võetakse uuesti ringlusse ning kompostitakse 33 protsenti jäätmeist. Aastas tekkivast segaolmejäätmete hulgast sorteeritakse välja umbes kolmandik.

Mida taaskasutada?

Jäätmed on probleem keskkonnale, kuid sageli ka ressurss, mida saab kasutada keskkonnasõbralikul moel. Jäätmevedaja viib jäätmed sortimisjaama, sortimist mittekannatava prügi otse põletusjaama, prügilasse või jäätmekütuse tehasesse, kus jäätmed kõigepealt sorditakse ja jääk töödeldakse ümber jäätmekütuseks.

Kui kannatab sortida, siis usinad käed või masinad sortimislindil nopivad prügist välja uuesti ringlusesse mineva materjali. Ka ühistu juurest toodud paberikonteiner võib minna läbi sortimisliini, sest eraldamist vajavad papp, ajalehed, trükipaber. Eraldatud paberipallid müüakse eri kohta: ajalehepaber tselluvilla tootmiseks WerroWooli Antslas või vanapaber Räpina paberivabrikusse, kus sellest saab uus paber.

Osa materjalide eest makstakse ettevõtetele, kes koguvad oma tootmisjäägid eraldi ja suurtes kogustes. Makstakse piisavalt puhaste jäätmete eest, mida saab toorainena kasutada.

Mis kasulikku me jäätmetest võiksime saada? Keskkonnaagentuuri andmeil tekib meil aastas üle 70 000 tonni plastprügi, millest võtame uuesti ringlusesse keskmiselt 17 protsenti. Mida siis teha? Toodaks õige kütust, aga tehnoloogia vajab veel uurimist-täiustamist. Eestis toodetakse segaplasti purust ilmastikukindlat plastkomposiitmaterjali, plasthelvestest tehakse uusi toiduainepakendeid. Biojäätmed lähevad kompostmulla tegemiseks ja biogaasi tootmiseks. Tekstiilijäätmeid saadetakse näiteks Toom Tekstiili ümbertöötlemiseks. Olmejäätmete hulka visatud riided lähevad põletusse.

Elektroonika, patareid ja akud sisaldavad plaste, metalle ja teisi kasulikke materjale, mida saab ümber töödelda ja nõnda vähendada vajadust maavarade kaevandamise ja nafta pumpamise järele. Uuesti ringlusesse võtt siiski ei asenda täielikult vajadust maavarasid juurde kaevandada, sest seda nõuab meie elustiil – vaja on uusi arvuteid, taastuvenergia seadmeid, nagu näiteks päikesepaneelid.

Umbes 4 protsenti maailma naftatoodangust läheb plasti tootmiseks. Ka paberi, papi, metalli, ja klaasi tootmiseks kulutatakse suurtes kogustes energiat, vett ja muid ressursse. Materjali ringlus aitab neid kokku hoida. On välja arvutatud, et USAs aasta jooksul toodetud plastpudelitest saaks üksteise otsa panduna rivi, mis ulatuks poolele teele Maalt Päikeseni. Samas, plast tänu oma kergusele ja vastupidavusomadustele aitab muudes valdkondades kasutatavat naftat kokku hoida, sest väheneb näiteks kütusekulu transpordil.

Viimastel aastatel on pakendijäätmete seas suurenenud plastpakendite osa, mis viitab kaupade ülepakendamisele. Üks asi on meil siiski peaaegu hästi lahendatud – pandipakend.

Venemaal kõik prügilasse

Taanis põletatakse 30 jäätmepõletustehases üle poole majapidamises tekkinud olmejäätmetest ja tuuakse Suurbritanniast juurdegi. Taanis annab jäätmepõletus 20 protsenti kaugküttest ja 5 protsenti elektrist. Kuigi selline teguviis annab panuse roheenergia tootmisele, lähevad kaotsi materjalid ja ressursid, mida oleks võinud taaskasutada.

Euroopas on jäätmepõletustehaseid umbes 400. Kontrastina, USAs on ainult 90 analoogset tehast. Üks põhjuseid, miks seal on neid tehaseid nii vähe, on odava, prügiga täitmiseks oleva maa olemasolu. Muide, Venemaal lähevad pea kõik jäätmed prügilasse. Nüüd plaanitakse jäätmepõletit Novaja Zemljale, kuna jääkarud tulevad prügilatesse toitu otsima ja on tunginud asulatesse, muutudes ohtlikuks kohalikule elanikkonnale.

Segaolmejäätmete energeetiline väärtus on samaväärne põlevkivi ja hakkepuiduga. Enefit Green toodab soojust ja elektrit segaolmejäätmetest Iru elektrijaama jäätmeenergiaplokis, kus põletatakse üle poole Eesti olmejäätmetest, aastavõimsusega 250 000 tonni. Kuid et täita oma eesmärki, peaks Eesti põletamise asemel jäätmeid rohkem ümber töötlema, ent kuidas me siis Iru jaama „toidame“? Praegu tuuakse juurde piiri tagant, et hoida tehast käigus ja tagada tarnekindlus. Enefit Green ei maksa prügi eest peale – nagu tihti arvatakse –, vaid pakub jäätmekäitlusteenust, mille eest maksavad jäätmevedajad.

Rohkem sortimist

Keskkonnaministeerium plaanib ladestustasu tõusu poole võrra, et prügilasse läheks vähem ja muudaks prügist lahtisaamise kallimaks neile, kes ei viitsi sortida. Sorditud jäätmete äravedu peaks olema tunduvalt soodsam kui sortimata jäätmete oma, või isegi tasuta. Kuid kas kehtestada ka prügipõletus- ehk energiakasutustasu? Paraku võib see kaasa tuua soojuse ja elektri hinna tõusu ning mõjuda majanduslikult negatiivselt jäätmepõletusettevõtetele. Ka Iru viimaste aastate väravatasu tõus on jäätmete ringlusse võtu asemel kaasa toonud prügilatesse ladestamise tõusu. Samuti on probleeme sortimisvõimalustega avalikes kohtades ja siin on jäme ots kohalike omavalitsuste käes.

Puhas Eesti on edukas Eesti. Tegelikult on Eesti suhteliselt puhas, puhtam kui mitmedki Lõuna-Euroopa riigid. Kuid ometi on meil „Teeme ära!“. Milles seisneb ühe riigi edukus jäätmemajanduse seisukohalt? Selles, kuidas ta ümber käib oma jäätmetega, kuidas tarbib, kuidas pakendab, kuidas sordib, kuidas taaskasutab ja võtab uuesti ringlusesse. Meil ei ole kõige hullem, kuid meie hoiakud peaksid järjest rohkem soodustama sortimist.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss. Ootame konkursile Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum