Alari Purju • 6. märts • 6 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Väärtusloome ja majanduspoliitika

Eesti edukust võiks edendada väärtusloomega majandustegevuses, mida võtab kõige paremini kokku väärtusahela kontseptsioon, kirjutab majandusteadlane Alari Purju Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud artiklis.

Alari Purju.  Foto: Maris Ojasuu

See kirjeldab üksteisele järgnevaid tegevusi, millega luuakse toode või teenus ja viiakse see tarbijani. Väärtusahela olulised koostisosad on tootearendus, materjalide ja komponentide ettevalmistamine toodetele sobival kujul, valmistoodete koostamine materjalidest ja komponentidest, nende jaotus, turundus ja müük.

Väärtuse jaotumine väärtusahela osaliste vahel sõltub oskuste ja teadmiste unikaalsusest või vastupidi, selle puudumisest. Kokkuvõttes määrab see turupositsiooni.

Väärtusahelas osalemise puhul räägitakse sageli väärtusahelas kõrgemale, lõpptootele lähemale liikumisest, mis nagu suurendaks väärtusahelast osaks saavat tulemit. Samas on paiknemine väärtusahelas määratud mitmesuguste objektiivsete teguritega, millega kaasnevat võib arendada ja parandada, aga mis toimivad küllalt sarnaselt loodusseadustega.

Väikesed peavad olema paremad

Väärtusahela kõige väärtuslikumad osad paiknevad selle alguses ja lõpus. Esimese puhul on tegemist uute toodete loomise ja tootearendusega, mis eeldab originaalseid ideid, aga ka head toote olemasolevate ja kavandatavate kasutusvõimaluste tundmist ning arendusega õigel hetkel õiges suunas liikumist. See on vajalik selleks, et rahuldada parimal viisil tarbijate olemasolevaid või tulevikus kujunevaid või kujundatavaid vajadusi. Jaotus, turundus ja müük võtavad endale samuti suure osa loodud väärtusest tänu sellega tegelevate firmade turupositsioonile, võimele mõjutada tarbijate eelistusi.

Millised on firmade eeldused erinevate väärtusahela osade hõlmamiseks? Väärtusahela lõpust alustades, eeliseks on suure ostujõulise turu paiknemine riigis. Väikestel riikidel see eelis puudub, aga selle kompenseerimiseks võivad väikese riigi ettevõtted arendada oma kompetentse eelkõige geograafiliselt, kultuuriliselt jm põhjustel lähedastel turgudel toimimiseks. Vahel võib sihiks olla mõjuva osa saavutamine suure turu nišitootjana. Tuntud väide selle kohta on, et edukaks sisenemiseks välisturul ei piisa sellest, et olla samal tasemel teise riigi ettevõtetega, tuleb olla parem.

Enamikus hargmaistes väärtusahelates on tootmine suhteliselt tagasihoidliku panusega, aga kõige rohkem hõivet pakkuv osa. Sealjuures on vohava teenindusmajanduse kõrval väärtuslikud tööstuslikust ajastust pärinevad oskused ulatuslikke tootmisprotsesse üles ehitada, mehitada ning ökonoomsena käigus hoida. Nagu teame, on suur osa tootmisest liikunud odava tööjõuga riikidesse. Aga rikaste riikide probleemiks on tööstustootmise kadumine ning see võib pikas perspektiivis ohtu seada ka nende arendusvõime. Tootearenduse osaline järgnemine tootmisele odava tööjõuga riikidesse leiab samuti aset.

Odavate ideede paradoks

Innovatsiooni ja tootearenduse toimimise seaduspärasused on keerulised ning väärtusahela seisukohast töötab valdkond tegelikult suurte kadudega. Piisab, kui nimetada, et statistiliselt jõuab toodetesse umbes üks igast 2000st patendini jõudnud innovatsioonist. Tööstuse poolt vaadates on tegemist nn odavate ideede paradoksiga: kui teaks, milline idee on õige ja saab aluseks uuele tootele, annaks sellele ideele miljoni, aga kuna enamik neist ei hakka tööle, siis on keskmise idee väärtus siin toodud mõõtkavas 500.

Olgu öeldud, et see näide kehtib rakenduste puhul ja pole sobiv baasteaduste hindamisel. Teine, innovaatorite seisukohast positiivne asjaolu seisneb selles, et konkurents sunnib arendajaid sõeluma ideid globaalselt ning sageli on ka väikese eelarvega võimalik luua arendusi, millega täiendada turul domineeriva ettevõtte tooteportfelli. Viimane hindab neid rakendusi tulevase arenduse eluea jooksul kujuneva müügitulu põhjal ning sealt tulevadki need sageli sadadesse miljonitesse eurodesse või dollaritesse ulatuvad firmade ülevõtmise hinnad.

Üks oluline järeldus sellest väärtusahela kirjeldusest on, et selle faasid toimivad oma seaduspärasuste järgi ning on peaaegu võimatu, et ühe idee rakendusel tekkivast firmast kujuneks kogu väärtusahelat hõlmav globaalne ettevõte (vähesed erandid kinnitavad reeglit). Samas on riigipoolse rahastamise seisukohast uuenduslikele ideedele auhindade jagamise kõrval oluline selle tegevuse potentsiaali hindamine väärtusahela hõlvamise, hõive ja lisandväärtuse loomise seisukohast.

Erinevaid valdkondi eeltoodu põhjal hinnates on võimalik pidada üheks eeliseks mingi suhteliselt unikaalse ressursi olemasolu. Väikese riigi puhul on probleem, et tulu saamiseks on koduturu väiksuse tõttu vaja suur osa toodetust müüa teistes riikides ning suure riigi koduturg on sealsete ettevõtete eeliseks. See on üks põhjus, miks paljud Eesti ettevõtted on välisomandis. Samas on kapitalil rahvus selles mõttes, et oma tegevusi välja andvad suured firmad jätavad kõige strateegilisemad neist, nagu müük ja tootearendus, emafirmale ning vastavad tegevused toetavad ka nende riikide innovatsioonisüsteeme, ülikoole jne. Väikese riigi keskne küsimus on, kuidas müüa välismaal, sest toota oskavad paljud. Edasist käsitlust vajavate juhtumitena võib siin Eesti puhul nimetada näiteks puidutööstuse ainult osaliselt kasutatud võimalusi ning Tallink Grupi poolt keerulises valdkonnas ülesehitatud toimivat väärtusahelat.

Väärtusahela kontseptsiooniga arvestamine majanduspoliitikas tähendab kõigepealt selle asjaolu tunnustamist, et tänase elatustaseme juures luuakse suur osa väärtustest viisil ja põhimõtetel, mida see lähenemine kirjeldab. On võimalik elada ka teisiti, aga see tähendab üldjuhul tänasest elatustasemest loobumist.

Riik kujundab reeglid

Riigi majanduspoliitika kujundamise seisukohast on oluline lähtekoht see, et riigi käes on parimal juhul üks kümnendik nendest vahenditest, mida valdab oma positsioone väärtusahelas investeeringute kaudu kujundav erasektor. Siit tuleneb järeldus, et riigi osa oma ettevõtete toetamisel saab olla piiratud, mis omakorda eeldab vahendite valikulist ja keskendatud kasutamist selle riigi ettevõtete positsioonide toetamisel.

Eestis on unikaalseks ressursiks ja sellega seotud tegevuseks mets, puit ja selle töötlemisega saadud tooted. Sektor toodab umbes 5 protsenti Eesti SKP-st (võrdluseks, Nokia andis oma hiilgeajal 3,6 protsenti Soome SKP-st). Selle sektori tegevus hõlmab paljusid keerulisi ja oma sisemiste seaduspärasustega valdkondi alates metsakasvatusest ja lõpetades omavahel tooraine pärast konkureerivate tootjatega. Väärtusahelast lähtuv lähenemine eeldaks, et alustatakse lõpust, s.t. selle hindamiseks, millisel kujul ja millistel turgudel on võimalik müüa selliselt, et hõlmatud oleks suurem osas väärtusahelast koos selle kõige väärtuslikumate osadega. Erasektoris on see teave suures osas olemas.

Riigi osa saaks seisneda selles, et kujundatakse reeglid, räägitakse need osalistega läbi ja lõpuks kehtestatakse kokkulepped. Selle tegevuse koordineeritud ja sihtmärgistatud läbiviimiseks sobib arenduskeskuse idee, mida on arutatud rakendusuuringutega seotus.

Pakun välja mõned printsiibid sellise keskuse jaoks, mida muidugi ei tule igas detailis üks-üheselt võtta. Arenduskeskus tegeleks metsa- ja puidutööstusega ning ehitaks oma lähenemise üles väärtusahela kontseptsioonile. Selle koosseisu kuuluks liikmelisuse (fellow) põhimõttel kümmekond inimest, kes esindaks erinevaid valdkondi, kusjuures oluline on tootmise ja tehnoloogia kõrval müügi, turunduse ja tegevusala võimaliku tuleviku käsitlemine tarbimise seisukohast. Sellega saaks hästi siduda tööstusettevõtete valdkonna spetsiifilise digitaliseerimise toetamise, näiteks plokiahela tehnoloogia juurutamise.

Keskust peaks juhtima tööstustaustaga inimene, fellowship oleks liikmetele kümneks aastaks. Keskus koordineeriks valdkonda ja telliks projekte ka väljastpoolt. Keskus oleks kümneks aastaks kokkulepitud rahastusega, viie aasta järel oleks keskuse tegevuse vahehindamine. Kuna Eesti avalikkus kardab paaniliselt uusi maksumaksja raha eest kavandatavaid üritusi, siis võiks tegevuse ajalist piiratust rõhutada samal viisil nagu tegi NO teater, alustades projektide nummerdamist näiteks number 10-st ja liiguks allapoole kuni number 0-ni. Keskuse rahastamine jaguneks pooleks era- ja avaliku sektori vahel, suurusjärk oleks miljon eurot aastas põhitegevuseks, millele lisanduks tellitavate projektide maksumus. Tegevuse lõppedes võiks keskuse liikmed jätkata üksteist toetava džentelmenide klubina.

Kümme miljonit tundub suur raha, aga see on samas suurusjärgus kirikutele kokkulepitud summaga või Riigikogu poolt jagatava nn katuserahaga. Eesti olulise ressursi parimal viisil kasutamine väärib seda panust.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt