Reet Teder • 8. mai 2019 kell 3:00
Arvamused
Ainult tellijale

Euroliit ja maksud: suured teevad väikestele ära?

See, kuidas hakkab Euroopa Liit tulevikus otsustama maksuliike ja tulude jaotust, peaks olema Euroopa Parlamendi valimiste võtmeküsimusi, selgitab Reet Teder, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees.

Reet Teder  Foto: Gert Kelu

Eestist kandideerib Euroopa Parlamenti hulk häid kandidaate, igal valijal on aga paraku ainult üks hääl. Hea oleks see anda kandidaadile, kes europarlamendis seisab jätkuvalt Eesti huvide eest. Seda ka keerulistes ja vastuolulistes küsimustes, nagu näiteks ELi rahastamine, finants- ja maksupoliitika.

Ühelt poolt oleme ju huvitatud tugevast, sealjuures ka finantsiliselt tugevast EList. Samas on meie riigi eksisteerimiseks ülioluline meie enda maksubaas ja tulude laekumine.

Maksupoliitika üle otsustamine peab jätkuvalt olema meie endi kätes. On ju maksustamisalased õigusaktid, millel on peamine roll riigi tuludes, eelarves ja poliitika kujundamises, tihedalt seotud riigi suveräänsusega. Kohe on käes ka 2020. aasta ja algama peaks ELi järgmine finantseerimisperiood. Kavandatud on ja rahastamist ootab hulk poliitikaid, projekte, meetmeid kavu jne. Kõik need saavad realiseeruda ainult ühel juhul – kui ELil on kavandatavateks tegevusteks raha.

Vahendid, mida pole

ELi järgmise finantsraamistiku tulude pool ei ole aga sugugi paigas. Ettepanekud on Euroopa Komisjon küll juba mullu teinud ja liikmesriigid, sh Eesti on oma seisukohad esitanud, kuid osa olulisi tuluallikaid on veel ainult paberil. Nimelt näeb kavandatud finantseerimisraamistik mh ette, et kasutusele tuleb võtta ELi uued omavahendid, sealhulgas osamaksed heitkogustega kauplemise süsteemist, kavandatud uuest äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist ja liikmesriikide osamaksed, mis on seotud ringlusse võtmata plastpakendijäätmetega. Need vahendid võiksid moodustada 12 protsenti ELi kogueelarvest.

Paraku on lugu selline, et neid uusi omavahendeid ei eksisteeri. Selleks, et neid saaks üleüldse kehtestada ja kasutusele võtta, peavad kõik liikmesriigid sellega nõus olema ja seda nõukogus ühehäälselt otsustama. Siiani ei ole seda toimunud. Paljud liikmesriigid lihtsalt ei ole nende rakendamisega nõus.

Nii näiteks tähendaks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõtt, et ettevõtted esitaksid ühe maksudeklaratsiooni kõigi oma ELi tegevuste kohta ja saaksid katta ühes liikmesriigis tekkinud kahjumi teises liikmesriigis saadud kasumiga. Grupisiseseid tehinguid ei maksustataks enam üksuse tasandil. Konsolideeritud maksustatav kasum jaotataks nende liikmesriikide vahel, kus grupp tegutseb, kasutades jaotusvalemit. Jaotusvalemiga aga võidavad need, peamiselt vanad ja suured liikmesriigid, kus on palju elanikke, palju materiaalset vara ja kõrged palgad. Nende kasuks hakkab toimuma maksutulude ümberjagamine.

Kaotajate hulka satuvad väikesed, avatud majandusega eksportivad riigid, kus intellektuaalsel omandil on suur osatähtsus. On selge, kumba gruppi Eesti kuulub.

Parlamendi roll kasvab

Põhjus, miks ELis ei ole saadud maksuvaldkonda puudutavaid otsuseid näiteks jõuga läbi suruda ehk häälteenamusega vastu võtta, on selles, et maksustamine on (viimane!) ELi poliitikavaldkond, kus eranditult kõik otsused tuleb vastu võtta ühehäälselt. Teisisõnu – maksustamine on üks väheseid poliitikavaldkondi, kus otsuseid tehakse seadusandliku erimenetluse korras. Varem oli neid rohkem, muudes valdkondades on aga viimase 30 aasta jooksul otsustusprotsesse muudetud.

ELi maksustamisalased algatused võtab (alates 1958. aastast) Euroopa Komisjoni ettepanekul vastu nõukogu, Euroopa Parlamendiga vaid konsulteeritakse. Praegu tegutseb komisjon aktiivselt selle nimel, et maksuküsimustes ühehäälsuse põhimõtet muuta ja asendada see kvalifitseeritud häälteenamusega. See tähendaks seadusandliku erimenetluse asemel tavamenetluse rakendamist.

Üheks argumendiks sealjuures on rõhumine Euroopa Parlamendi kaasamise vajadusele. Ühehäälsuse põhimõtte korral – st kui otsused võetakse vastu nõukogus – ei ole parlamendil erilist rolli. Nüüd siis väidabki komisjon, et parlamendi kaasamine parandaks maksupoliitiliste otsuste tegemist.

Praegu on poliitiline surve ainus vahend, mida europarlament saab ELi maksupoliitiliste otsuste mõjutamiseks kasutada. Parlament on moodustanud mitu ajutist komisjoni, teinud erinevaid avaldusi, üllitanud dokumente jm, kuid tal ei ole maksustamise valdkonnas hääleõigust.

Üleminek kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele seadusandliku tavamenetluse alusel võimaldaks Euroopa Parlamendil seda muuta ja hakata ELi maksupoliitika kujundamisel otsustes kaasa rääkima. Nagu ütleb komisjon: “Euroopa Parlament, mis ei ole riikide surve ja huvide kammitsais, saaks pakkuda maksuläbirääkimistes uut lähenemist, mis võib paremini peegeldada liidu kui terviku vajadusi.“

Valija tähtis otsus

Nõukogu (liikmesriikide) rolli vähendamist ja Euroopa Parlamendi oma suurendamist on toetanud ka esinduskogu praegune koosseis. Missugune saab olema uue, valitava parlamendi vaade, sõltub eelkõige saadikutest, keda valitakse. Eesti riigi senine positsioon on olnud selge. Eesti toetab senist süsteemi ehk maksuküsimustes nõukogus otsuste vastuvõtmisel ühehäälsuse põhimõtte jätkumist.

Mida aga arvavad sellest meie võimalikud tulevased saadikud? See on oluline. Maksuvaldkonna otsuste tegemise üle otsustamine, seeläbi ka uute ELi võimalike maksude kehtestamiseks aluse loomine või maksutulude liikmesriikidevahelise ümberjagamise võimaldamine on otseselt seotud riigi suveräänsusega. Vaated põrkuvad küsimuses, kas ELi nähakse kui riikide liitu või ollakse liikumas föderatsiooni suunas.

Hetkel kuum