Rauno Ligi: advokaat kui ametiisik. Ja kriminaal

Viimastel aastatel on räägitud korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangu regulatsiooni ebaselgusest ja vajadusest see oluliselt selgemaks muuta. Niisuguse vajaduse on tinginud asjaolu, et toimingupiirangu teatud ulatuses rikkumise korral võib isik kriminaalkorras karistada saada. Seejuures on sellest kujunenud prokuratuuri üks nn lemmikparagrahvidest, mille alusel isikuid kohtus süüdistada.

Regulatsiooni ebaselgusele ja sellega seonduvatele probleemidele on viimasel ajal tähelepanu juhtinud nii õiguskantsler kui ka Tallinna ringkonnakohus. Paraku praktikas probleemid ainult süvenevad.

Eelmisel kuul ületas uudisekünnise vandeadvokaat Küllike Nammi suhtes tehtud Tartu ringkonnakohtu otsus, millega tühistati varasem maakohtu õigeksmõistev otsus ning mõisteti Namm süüdi toimingupiirangu rikkumises. Ringkonnakohtu otsus ei ole jõustunud ja ootab teadaolevalt riigikohtu poolt menetlusse võtmist.

Minu hinnangul on äärmiselt oluline, et riigikohus vastava kohtuasja oma menetlusse võtaks ning looks selgust mitmes toimingupiirangu regulatsiooni puudutavas olulises küsimuses.

Olemata kursis Küllike Nammi kaasuse detailidega, siis teadaolevalt on tegu märgilise kaasusega selles osas, kas advokaat muutub avalikule sektorile õigusteenust osutades ametiisikuks ehk isikuks, kellele kohaldub toimingupiirangu regulatsioon koos kõigi oma võlude ja valudega (advokaadi jaoks peamiselt küll valudega). Tegemist on äärmiselt põhimõttelise küsimusega, mis võib muuta oluliselt kogu senist õigusteenuse osutamise turgu, aga ka laiemalt seda, kes ja kuidas ametiisikuks võib saada. Seejuures enese teadmata.

Ma ei välista, et kui advokaat tegutseb näiteks ministri nõunikuna, siis saabki teda käsitleda ametiisikuna (ning praktikas ongi käsitletud). Seda hoolimata sellest, kas see isik on advokaat või osutab läbi advokaadibüroo ministeeriumile õigusteenust. Ametiisiku staatus ei sõltu ega tohikski sõltuda sellest, kas isik on samaaegselt advokaat või on selleks sõlmitud õigusteenuse osutamise leping, vaid sellest, et isikust sai faktiliselt ministri nõunik.

Nammi kaasuses on minule teadaolevalt aga prokuratuur – ja tundub, et nüüd ka ringkonnakohus – astunud oluliselt suurema sammu edasi ning sisuliselt üritatakse tekitada praktikat, millega advokaat võibki muutuda avalikule sektorile õigusteenust osutades ametiisikuks. Minu hinnangul on tegemist olemuslikult vale lähenemisega ning reeglina advokaat avalikule sektorile õigusteenust osutades ei muutu ametiisikuks.

Ma ei näe, et ka seadusandja oleks sellise võimaluse ette näinud. Nii nagu advokaat äriühingule õigusteenust osutades ei muutu äriühingu juhatuse liikmeks, ei saa avalikule sektorile õigusteenust osutav advokaat pelgalt õigusteenuse osutamisega muutuda ametiisikuks. Ametiisikuks olemine ja saamine peaks olema üheselt selge nagu ka äriühingu juhatuse liikmeks saamine. See ei saa sündida kellegi subjektiivse tõlgenduse kohaselt aastaid hiljem.