Lembit Loo: kas Eesti on masinintellektimajanduseks valmis?
Masinintellekt on kujunemas majanduse uueks tugisambaks, mis hakkab ümber kujundama töö, juhtimise ja vastutuse tähendust. Küsimus on, kuidas me Eestis seda muutust juhime, kirjutab tehnoloogiaettevõtja Lembit Loo.
“Üldtehisintellekt ehk AGI ei ole enam teoreetiline mõiste, vaid tehnoloogiline reaalsus, mis hakkab ümber kujundama töökorraldust ja juhtimist,” kirjutab AI-ettevõtja Lembit Loo.
Foto: Anete Toming
On 2030. aasta, tavaline esmaspäeva hommik Tallinnas. Suur osa ettevõtetest alustab oma nädalat masinintellekti koostatud sisenditega – reaalajas töötav juhtimiskompass sünteesib turuandmeid, hindab riske ja pakub välja tegevusplaane, millest juhtkond valib sobivaima. Juhtkonna koosolekul osalevad tehisintellekti avatarid ja virtuaalsed juhatuse liikmed, kes toovad lauale simulatsioonid ja stsenaariumid erinevate otsuste mõjust.
Kvantarvutid ei ole enam ainult teaduslaborite mängumaa – nende mõju ulatub juba praegu Wall Streeti tehnoloogiaettevõtete investeerimisotsustesse. Kuidas aga investorina saada osa sellest kuumast trendist?
Ka meil Eestis tuleb hakata mõtlema, kuidas tehisarutüübid seadusandlikult ja kultuuriliselt töökeskkonda integreerida, kirjutab kolumnist Ardo Reinsalu.
Tehnoloogiahiidudest Suure seitsmiku aktsiad liiguvad reedel järsult nädala lõikes punase nädala poole. Investorid muutusid üha skeptilisemaks selle suhtes, kas tehisintellekti arengut seni iseloomustanud kõrged hinnangud ja kulutuste tasemed on jätkusuutlikud.
LHV tehisintellekti arendusjuht Martti Praks võrdleb AI‑d panga kõige usinama maineka kõrgkooli lõpetanud praktikandiga – ta teeb kiiresti, teab peaaegu kõike, kuid vajab endiselt inimese juhendamist. Panganduse sügavates protsessides on AI juba asendamatu abiline, kuid lõplikud otsused ja vastutus jäävad inimestele.
Ehkki ehitussektorit kirjeldatakse sageli kui majanduse vereringet, mille kaudu liiguvad nii investeeringud, tööjõud kui ka areng, siis välismõju survestab kõike üha enam. Viimased aastad on toonud küll teatud stabiilsuse, ent maailmas valitsevad pinged ja ja logistikariskid – näiteks pidevalt muutuv olukord Hormuusi väinas – mõjutavad ka Eesti ehitusturgu. Kuidas ja kui palju aga päriselt?