Lopman: rikaste maksustamine sünnitab ebaõiglust
Maksuteemalises mõttevahetuses on taas kätte jõudmas astmelise tulumaksu arutamise aeg. Mõjutatuna Euroopa ja Põhja-Ameerika arengutest, tundub seekord mõttevahetuse raskuspunkt kanduvat ülituludele ja rikaste maksustamisele, kirjutab maksunõunik Villy Lopman.
Rikaste maksude all mõistetakse kõrgema maksumäära (nt 40%-75%) kehtestamist ülituludele, samuti pärimismaksu ja omandimakse. Rikaste seltskonna piiritlemine on keeruline, kuid maksustamisel peetakse üldjuhul rikasteks ühiskonna jõukamat kümmet protsenti. Rikaste maksude rakendamise esimene küsimus on aga see, kas meie „kliimas“ sellised vana Euroopa mudelid üldse toimivad.
Maksu- ja tolliameti viimaste aastate statistika näitab, et umbkaudu 90% läbi viidud kontrollidest lõpeb täiendava maksustamisega. Seega töötab isegi tänane lihtne ja harjumuspäraste maksumääradega maksusüsteem siiski märkimisväärsete raskustega. Selle põhjusi on mitmesuguseid, alates ebaselgetest maksunormidest, keerulistest majandusoludest ja suhtumisest poliitikasse ning lõpetades ettekavatsetud maksupettustega. Siiski ilmestab see number ka üldist maksumoraali ehk maksumaksja ja maksuseaduse moraali lahknevust.
Kui kirjeldatud oludes olulisel määral maksukoormust tõsta, siis on äärmiselt kaheldav, kas riik üldse mingit lisatulu teenib. Teiste sõnadega on küsimus selles, kas uute maksudega ei tekitata veelgi suuremat lõhet ausa ja ebaausa maksumaksja vahel. Pealegi, kui „rikkad ja ilusad“ muudaks maksudest kõrvalehoidumise glamuurseks, siis võiks varsti ümbrikupalk muutuda rahvaspordiks. Kokkuvõttes on tänast tegelikkust arvestades äärmiselt kaheldav, kas rikaste maksud kõrvaldaks ebaõiglust või looks seda hoopis juurde.
Isegi, kui jätta kõrvale eelkirjeldatud probleem moraaliga ning eeldada, et rikaste maksud hakkavad laekuma vastavalt prognoosile, jääb alles küsimus, mida saab üldse suhteliselt väikese seltskonna maksutuludega riigi tasandil ära teha. Kindlasti saaks ehitada mõned lasteaiad ja koolid. Kindlasti ei saa aga rajada sotsiaalriiki ja tõsta riiklike teenuste standardeid selliselt, et see pakuks konkurentsi Euroopa parimatele.
Kokkuvõttes oleks tervitatav see, kui meie maksudebatt tegeleks kirglikult olemasoleva parendamisega, mitte muutmisega. Meil on juba suhteliselt töötav süsteem, ja kui see paremini ellu rakenduks, oleks riigil ka piisavalt vahendeid kvaliteetsemate teenuste pakkumiseks. Seega ei ole rikaste maksud ainus lahendus, kuid kahtlemata on see valik üks riskantsemaid.