Jaga lugu:

Vitsur: Euroopa hädas. Aeg tiksub

Eurointegratsiooni seisukohast on saabunud erakordselt hea, kuid ka otsustav aeg. Oleme jõudnud oma kriisiga sellisesse faasi, kus töötavad üksnes üleeuroopalised lahendused või nad ei tööta üldse, kirjutab LHV majandusekspert Heido Vitsur. 

Vahe on ainult selles, et praeguseks usuvad vähesed pidevatesse kinnitustesse, et juba poole aasta pärast läheb paremini. On hakatud leppima sellega, et korraga mitmes kriisis olemine ongi normaalne. Tegu pole mingisuguse kindlalt piiritletud kriisiga, nagu võlakriisi temaatika domineerimise põhjal võiks arvata, vaid kriisiga, mis on haaranud enamikku inimtegevuse valdkondi: majandust, sotsiaalsfääri, demograafiat, keskkonda, poliitikat jne.

Kuid praegu pole oluline mitte kriiside arv ja nende süstematiseerimine, vaid see, et maailmas ei teata, kuidas neist jagu saada. Ei tunta piisavalt hästi, kui üldse, nende tekke süvapõhjusi ega omavahelisi seoseid. Tõsi, kõige selle kohta on mitmesuguseid seisukohti, teooriaid ja ette­panekuid, kuid raskused algavad sellest, et ­lahendus, mis näib ühtedele sobivat, ei kõlba teistele kohe kuidagi. Abinõu, mis lahendab ühe probleemi, muudab olukorra teises küsimuses veelgi raskemini parandatavaks.

Ei ole edulugu. Praeguse Euroopa Liidu kohta sobib hästi J. M. Keynesi 80 aastat tagasi öeldu: “See allakäiv rahvusvaheline, kuid olemuselt individualistlik kapitalism, mille haardes me pärast sõda oleme olnud, ei ole edulugu. Ta ei ole intelligentne. Ta ei ole ilus. Ta ei ole õiglane. Ta ei ole vooruslik. Ta ei kindlusta meid kaupadega. Ta ei meeldi meile ja me hakkame teda juba põlgama. Kuid kui me hakkame arutlema selle üle, mida tema asemele panna, jääme äärmisesse kimbatusse.”Esimesel pilgul võib tunduda, et ei ole nii, sest alternatiivide otsimise peaks praegu palju vabam ja kergem olema kui Keynesi ajal. 80 aastat tagasi ei saanud ju ühte võimalikest alternatiividest kuidagi välistada, aga nüüd ilmselt saab. See asjaolu peaks ju andma praegustele lahenduse otsijatele selgemalt maha märgitud faarvaatri  ja suurema valikuvabaduse selles kui nende eelkäijatele. Kuid asi pole nii lihtne.

Esiteks vähendab otsese ohu puudumine lahenduse leidmise pakilisust nii paljudegi silmis, eriti siis, kui need lahendused kiiret kasu ei too. Teiseks on kriis toonud liiga paljud seni varjule jäänud või eitatud Euroopa Liidu arhitektuuri / disaini puudujäägid küll selgelt esile, aga kuivõrd hetke olukord on veel talutav, siis neist avalikult eriti rääkida ei söandata. Aga selleta ei saa alustada ka vajalikke muudatusi.

Reformidest ei piisa. Vähemalt poolenisti lava taga on probleemi käsitlemises senisest suurema komplektsuse suunas nihkuma hakatud. Positiivne näide on finantskokkuleppe sõlmimine. See osutus võimalikuks, kuivõrd süsteemsest kriisist, mida mõnda aega püüti serveerida kui võlakriisi  ja ületada võlakriisi lahendamise meetoditega, oli ka laiema üldsuse silmis saanud  tunduvalt laiema sisuga kriis. Praegu tunnistatakse, et ilma majanduskasvuta ja kogu finantssektorit reformimata pole võlakriisist võimalik üle saada. Aga kuidas panna nüüd konkurentsis allajäänute majandus kasvama olukorras, kus riikide valitsuste käsutuses pole enam ei majanduspoliitilisi hoobasid ega rahalisi ressursse?

Räägitakse struktuursetest reformidest. Need on tõepoolest vajalikud, kuid on karta, et enamikul juhtudel neist ei piisa. Hea, kui nad aitavad rahvastel kohanduda halveneva demograafilise olukorraga ja korrigeerida möödanikus igavese progressi ja kasvu unelmas tehtud vigu. Kuid on selge, et seda tüüpi reformid ei hoia globaliseerunud maailmas ja vaba tööjõu liikumisega Euroopa Liidus noort tööjõudu sellistes maades, kus selliseid reforme koos rihma edasise pingutamisega jõuliselt ellu viia püütakse, ega aita kaasa teaduslik-tehnilise võimekuse ühtlustumisele.Kuid võlgade korraldamise eeltingimus on riikide konkurentsivõime, arengutaseme ning ilmselt ka sotsiaalstandardite ühtlustamine. Teisiti öeldes: nüüd tuleb kuidagi teisiti ära teha see, millele euro kasutuselevõtt olulisel määral kaasa aitama pidi, kuid mis eurole ülemineku isoleerituse tõttu laiemast sotsiaalmajanduslikust taustast lõppes hoopis vastupidise tulemusega.

Pole halba ilma heata. Eurointegratsiooni seisukohast on saabunud erakordselt hea, kuid ka otsustav aeg. Oleme jõudnud oma kriisiga sellisesse faasi, kus töötavad üksnes üleeuroopalised lahendused või nad ei tööta üldse. Paraku on aga aega nende rakendamiseks napilt ja iga mööduv päev suurendab riski, et kasvavad sotsiaalsed pinged ja maailma konkurentsitingimused jätavad meile vähem aega, kui meil muutusteks vaja läheb.

Olukord, milles vajalikke reforme tuleb ellu viia, pole ühelaadne, kuigi on väljaspool kahtlust, et neid, kellele praeguses olukorras midagi ei meeldi ja kes selle pärast muretsevad, on ­Euroopas rohkem kui kunagi viimase viiekümne aasta jooksul. Ilmselt on ka neid, kes praegust Euroopa Liitu ja tema majanduskorda põlgama on hakanud. Ühed seepärast, et nende lootused on purunenud, teised seepärast, et on sattunud talumatult raskesse olukorda, kolmandad seepärast, et suutmatus olukorda lahendada tekitab muret.  

Kuid võib olla, et peamine takistus Euroopa reformimisel pole siiski selle tehnilises keerukuses või huvide paljususes, vaid kuskil mujal. Selles, et nii globaliseerunud maailm kui ka praegune Euroopa Liit on midagi täiesti teistsugust kui see maailm, millega inimesed on seni kokku puutunud ja millele meie majandusmudel ja institutsioonid sobisid. See erinevus võib olla nii suur, et võib nõuda probleemile täiesti mittetraditsioonilist lähenemist. Valikuid siin jätkub.

Aeg tiksub. Üheks võib olla näiteks globaliseerumise osaline tagasikeeramine, nn lokaliseerumise tee, mis muudab reformide tegemise iga piirkonna sees lihtsamaks ja kiiremaks. Tuleb arvestada, et lisaks kõigele erineb praegune maailm kriisile vaatamata kõigist eelnevatest enneolematu arengukiiruse ja suurima omavahelise sõltuvuse / seotuse poolest, mistõttu peavad kõik – inimesed, majandus, regulatsioonid kui ka otsustusprotsessid – olema suutelised sellise arengukiirusega kaasas käima. Vastasel juhul kisub vanadesse raamidesse surutav areng senise korralduse ühel või teisel viisil ikkagi puruks. See aga tähendab, et kantsler Angela Merkeli hoiatust erakordsete sündmuste võimalikkusest tuleb võtta täiesti tõsiselt. See oleks valik rohkem Euroopat ja vähem maailma. Kuid võib-olla oleks paremaks valikuks kaks Euroopat või ka vähem Euroopat või hoopis midagi muud. Kuid kõige tähtsam on praegu aru saada, et just aeg on kõige raskemini asendatav ja täielikult taastumatu ressurss.  

 

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas