Liigkasuvõtjale märk otsa ette

Mida suurem on raha või mõne muu ressursi vajaja häda ja mure, seda enam nahku saab tal üle kõrvade tõmmata.

Kerge on öelda, et kõik kiirlaenuvõtjad on rumalad: sellise intressiga ei peaks ometi ükski inimene laenu tahtma. Kiirlaen toimib põhimõttel „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“. Piiks-piiks ja… teate küll. Pärast läheb häda enamasti veelgi suuremaks, aga selle peale hädasolija ei mõtle. Hädaga on selline imelik asi, et sellest pääsemise soov võib olla tugevam kui terve mõistuse hääl. Nii et alati ei ole valikute rohkus alati ja igal juhul see kõige parem asi maailmas. Tõbe või sõltuvusainet süüdistav patsient on muidugi oma valikud ise teinud, aga üks halb valik vähem võib vahel elugi päästa.

On ootuspärane, et kiirlaenu reklaamimise reegleid asub karmistama sotsiaaldemokraadist majandusminister. Ma loodan väga, et see ei jää niisama jutustamiseks püünele pääsemise nimel nagu see, millest kõneleb kolleeg Harry Tuul. Aga ka kiirlaenude andmise kord ise vääriks senisest märksa suuremat tähelepanu. Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste iseloomustas Eestit hiljaaegu viimase kiirlaenuparadiisina. Vaevalt, et me just sellist paradiisi tahtsime, kui tahtsime vaba riiki ja vaba turumajandust. Või kui me seda tahtsime, siis me ei teadnud, et sellesse kuulub ka vaesuse ja rumaluse hukutav kokteil. Selle karika võib inimesele ulatamata jätta.

Eeldus tänapäeva Aljona Ivanovnaid küsitava intressi järgi kergemini ära tunda on täitsa olemas. Riigikogus on jõudnud seisukohale, et liigkasuvõtjaliku intressiga sõlmitud laenuleping on eelduslikult tühine, nagu kirjutab advokaat Liis Halling. Liigkasuvõtmine algab riigikohtu meelest sealt, kus krediidikulukuse määr ütleb Eesti Panga avaldatavat keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kuus korda. Kui see number seadusesse kirjutada, siis ei peaks Raskolnikov Aljona Ivanovnaga kokku saamagi.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler