Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Viimane kiirlaenuparadiis
Mis saab neist, kellele on kiirlaen nii ajutine päästerõngas kui ka viitsütikuga pomm, küsib tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste.
Enam kui kümme aastat kestnud agressiivse kiirlaenupakkumisega on Eestis jõutud sinnamaale, et kiirlaenuteenuse kvaliteet ei saa liigkasuvõtjaliku mentaliteedi sallimise tõttu paraneda ning elu hammasrataste vahele jäänud võlgnik pole kiirlaenusektori, vaid maksumaksja mure.
Kiirlaenuturgu iseloomustab ühelt poolt nõudluse kiire kasv, mis on laenuvõtjate sotsiaalse ja majandusliku ebakindluse märk, ning suur võlglaste osakaal, mis on muutunud sektori sotsiaal- ja maksusüsteemi koormaks. Teisalt on turule iseloomulik laenupakkujate paljusus ja uute pakkujate lisandumine, nende suhteliselt hea finantsvõimekus ja paindlikkus, mis on muu hulgas tingitud kiirlaenusektorile kehtestatud rangematest piirangutest naaberriikides. Eestist on justkui kujunenud viimane kiirlaenuparadiis.
See on suuresti teoks saanud tõsiseltvõetavate reeglite puudumise toel. Kiirlaenusektorit ei ole käsitletud tervikuna ning otsustes või nende tegematajätmises on tuginetud ebapiisavale teabele.
Sektori riske eirav lähenemine. Eri hinnangutel on Eestis kiirlaenu võtnud kuni 180 000 inimest. Võtame arvestuslikuks aluseks keskmisele lähedasema näitaja ehk kuni 150 000 elanikku. Kui eeldada, et kiirlaenuga seotud leibkonnas on vaid üks laenuvõtja, ulatuks kiirlaenuga seotud leibkondade arv neljandikuni leibkondade koguarvust. Kiirlaenuturu aastane maht oli 2012. aasta lõpu seisuga ümmarguselt 180 miljonit eurot, veerand kogu väikelaenuturu aastasest mahust. Sektori kasumlikkus ulatub kohati 40%-ni, keskmine kasumlikkus jääb tõenäoliselt siiski vahemikku 15–25%. Tähtajaks tagasi maksmata laenude osakaal portfellis ulatub aga ligi kolmandikuni.
Kõrvutades kiirlaenuäri üldist kasumlikkust ja portfelli kvaliteeti, ei jää kahtlust, et keegi maksab selle tasakaalutuse kinni. Kes? Korrektselt laenu tagasimaksev klient ehk 70% kiirlaenufirmade klientuurist kõrgema laenuhinna kaudu. Suur risk võetakse teadlikult eeldusel, et kahjud saab katta kõrgete intresside ja laenu teenindustasude ning muude kõrvalnõuetega. Selline strateegia on omane turu aktiivsele kasvufaasile, kus nõudlus ületab pakkumist ja teenuse eest on võimalik küsida mis tahes hinda mis tahes tingimustel. Ärilises mõttes on see lühema aja jooksul isegi mõistetav. Iseasi, kas see on kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega.
Tagaseljaotsuste negatiivne mõju. Eri hinnangutel on kohtutäituri valvsa pilgu alla sattunud kiirlaenuvõlglasi 30 000–50 000. Seda on väga palju, eriti arvestades, et tegemist on suuresti tööealise elanikkonnaga, kes otsib toimetulemiseks võimalusi välisriikidest, ümbrikupalkadest või uutest laenudest. Kuhjuvate nõuete kättesaamiseks on kiirlaenuettevõtted asunud oskuslikult ära kasutama võlglaste rasket seisundit ja riigi kohtusüsteemi. Kuhjuvate nõuetega maadlejatel puudub sageli usk oma õigustesse ja ka oskus neid kaitsta.
Maksekäsu kiirmenetlus on nagu kartulikombain, millel pole kivide ja muu sodi eemaldajaid: punkrisse jõuab kõik, mis on konveierilindile sattunud. Kiirmenetluses ei kontrolli kohus laenu ja selle kõrvalnõuete sissenõudmisel seda, kas nõuded on põhjendatud. Võlgnik aga ei tea, ei saa või ei oska reageerida kohtuteatele, mis sageli satub tema viimasele registreeritud, aga mitte tegelikule elukoha aadressile. Seetõttu juhtubki sageli nii, et kui võlgnik vastuväidet ei esita, mõistab kohus tagaseljaotsusega niigi võlavaludes vaevlejalt välja märksa suurema summa, kui on seadusega lubatud. Kui asi läheb täitmisele, lisab kohtutäitur kohtus tagaselja väljamõistetud summale märkimisväärsed täitekulud.
Last ei tuleks koos pesuveega välja visata. Olen mõelnud, kas hiljutisele panganduskrahhile järgnenud ülikonservatiivne laenupoliitika (mitte, et see vale oleks olnud) ei ole ehk äratanud teist, märksa agressiivsemat ja robustsemat tegelast. Toimetuleku piiril elavatel elanikel klassikalisele laenuturule üldjuhul asja ei ole. Nende kasvavatest vajadustest tuleneva suure nõudluse ja kiirlaenufirmade küsitava kvaliteediga teenuse koosmõjul on tekkinud kiirlaenubuum.
Ometigi on kiirlaenuturul enam kui 70% ehk ligikaudu 110 000 klienti, kes korralikult laenu tagasi makstes korvavad kuhjaga kogu sektori ebakvaliteetsuse. Kas nad ei vääri siis soodsamat teenust, mis tugineks paremale riskijuhtimisele? See on koputus ka nende krediidiasutuste ustele, kes on aegade jooksul pidanud kiirlaenuäri madalaks tegevuseks. Just kvaliteetsele riskihindamisele ja sellest tulenevale mõistlikule hinnakujundusele tuginedes saaks kiirlaenusektoris valitsevas kaoses luua uue konkurentsieelise.
Ülim aeg reeglite paikapanekuks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis hiljuti valminud kiirlaenuturu olukorra analüüs näitab, milline on kiirlaenusektori tegevuse mõju väljaspool sektorit ennast. Viimaks ometi oleme lähedal konsensuslikult kiirlaenusektorile kui tervikule reeglite kehtestamisele. Kuid reeglid ja piirangud ei likvideeri nõudlust. Ka vahendid nõudluse katmiseks ei kao kuhugi, ainult nende iseloom võib muutuda. Piirangute ja tõhusa kontrollsüsteemi kehtestamise ning tagaseljaotsuste vältimisega on võimalik tulevikus ära hoida või vähemalt leevendada võlalõksu sattuvate inimeste arvu ja võlakoormust. Lahtiseks jääb, mis saab neist, kelle jaoks kiirlaen on siiani olnud ühtaegu nii ajutine päästerõngas kui ka viitsütikuga pomm.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.