10 aastat finantskriisi algusest: kaks õppetundi

Septemberis tuleb üks tähtpäev, mis peaks olema õpihimuliste investorite jaoks väga tähtis. Kardan, et kahjuks ei pruugi nad sellele liiga palju tähelepanu pöörata.

Ma viitan 2008. aasta septembrile, mil Lehman Brothers läks pankrotti. Tol ajal oli tegemist USA suuruselt neljanda investeerimispangaga. Selle pankrot oli Ühendriikide ajaloo suurim.

Need, kellel on hea mälu, teavad, et tegemist oli väga pöördelise pankrotiga. Pärast Lehmani pankrotti langes mitmete rahaturufondide NAV (osaku puhasväärtus) langes alla 1 dollari (breaking the buck). Seda polnud kunagi varem juhtunud. Fondid hakkasid oma osakuid müüma 1 dollarist odavmalt. Paljud tööstused jõudsid seisakusse ning likviidsus kadus sisuliselt üleöö.

Ei ole üllatus, et aktsiaturud hakkasid kukkuma. Dow Jonesi indeks vajus järgmise 30 päeva jooksul 25 protsenti. Nelja nädalaga kaotas indeks lausa veerandi väärtusest.

Mõelge korraks sellele. Kui praegu juhtuks sarnane langus, siis kukuks Dow indeks septembri lõpuks 6500 punkti võrra, mis viiks selle 19 500 punktini.

Milline on esimene õppetund, mida võiks sellest tähtpäevast õppida? Taoline langus võib juhtuda igal ajal. See on väga tähtis õppetund, sest taoline langus on aktsiaturgude vältimatu karakteristik. See on see, milliseid riske aktsiainvesteerimine endaga kaasa toob.

Kui sa ei suuda nii palju riski võtta, siis peaksid aktsiate osakaalu oma portfellis vähendama. Peaksid järgima seda, milline on sinu riskitaluvus ja proportsioonid selle järgi paika panema. Ja kuna turud on tõusnud uuesti rekordtasemetele, siis võib praegu selleks õige aeg olla.

Teine investeerimisega seotud õpppetund on mõeldud neile, kes arvavad, et suudavad taolist kukkumist vältida. Ma olen turgu ajastavate aktsiainvestorite tootlust jälginud. Olen küllaltki veendunud, et ajastamine on ülimalt raske ja tõenäoliselt sa edu ei saavuta.

Vaadakem kas või turu ajastajaid, kelle tootlus oli enne 2008. aasta septembrit parim. Keskmiselt oli aktsiate osakaal nende portfellis palju suurem kui nendel, kellel oli kehvem tootlus. Seda vaatamata asjaolule, et turud olid peagi kaljult alla kukkumas. Allpool oleval graafikul on näha, et see järeldus kehtib ka siis, kui sa vaatad viimase viie või viimase 20 aasta aktsiate osakaalu turuajastajate portfellis.

Teisisõnu – sa võisid kuni 2008. aasta septembrini kõike hästi teha, aga kriisis kaotasid sa ikkagi väga palju raha. Isegi rohkem, kui need, kes tegid varasemalt kõike valesti. Kui sa oleksid järginud investoreid, kellel on viimastel kümnenditel paremini läinud, oleksid sinu kaotused suuremad olnud. Kehvema ajalooga investorite järgimisel oleks sul kriisis paremini läinud.

Tundub, et ükski kangelastegu ei jää aktsiaturgudel karistamata.

Neid kahte õppetundi on alati hea meeles pidada. Praegu on see eriti tähtis, sest paljude analüütikute sõnul on aktsiate pulliturg jõudnud pigem lõpufaasi. See on tüüpiliselt selline periood, kus investorid muutuvad ahneks ning hirmu on pigem vähem. Paljud kaotavad tervisliku suhtumise, mis kätkeb endas riskidega arvestamist. Pole hilja riske austama hakata.