Riik võiks lõigata noortelt palju suuremat tulu!

Närviteadused on mulle alati pakkunud suurt huvi, põnevust ja uudishimu. Samas olen lähtunud põhimõttest, et mis tahes huvipakkuvate tegevuste korral tuleb sihtida tippu ja õppida parimatelt.

Nii sai minust pärast geenitehnoloogia bakalaureuseõppe lõpetamist Tartu Ülikoolis üks neist noortest, kes lahkus Eestist, et jätkata õpinguid välismaal. Minu valikuks osutus maailma absoluutsesse tippu ehk kümne parima ülikooli hulka kuuluv Imperial College London, mille närviteaduste magistriprogrammis asusin õppima läinud sügisel. Samas olen pärast Eestist lahkumist tabanud end mõttelt, milline võiks olla Eesti riigi ja ühiskonna laiem strateegia, et tuua välismaal õppivad noored meie ettevõtetele ning organisatsioonidele lähemale.

Pean oluliseks nii teadmiste ja oskuste arendamist, praktikavõimalusi kui ka eetika, aluspõhimõtete ning hoiakute välja kujunemist. Just seetõttu on ülioluline käia ning näha ka maailma väljaspool Eestit – luua kontakte, koguda teadmisi ja väärtuslikke kogemusi, aga loomulikult saada kätte ka tunnetus ning aimdus maailmast kui tervikust.

Võib liialdamata öelda, et õppekvaliteet ning omandatav haridus Eestis on kõrgetasemelised, seda on mulle välismaal veedetud aeg kinnitanud. Sellegipoolest on välismaal saadud praktikakogemused ning haridus hindamatu väärtusega, mis kahtlemata väärib riigi toetust ja julgustust. Teisalt on oluline, et lahkunud noored leiaksid võimaluse rakendada kogutud kogemusi ning teadmisi Eestis. Siinkohal on oluline rõhutada, et kõige olulisem pole just füüsiline tagasitulek ning kohalolek, sest võimalusi, kuidas kasutada kodumaa tolmu jalge alt pühkinud noorte teadmisi, on teisigi.

Mis võiks olla parem ning lihtsam viis, kui kasutada meie enda inimesi välismaa ülikoolides või praktikantidest üliõpilasi maailma juhtivates ettevõtetes, et edendada teadus- ja arenduskoostööd, luua ettevõtetele kontakte valdkonna juhtivate tippudega ning jagada omandatud kogemusi, ideid ja teadmisi Eesti põhikooli-, gümnaasiumi- ja üliõpilastega?

Selleks oleks eelkõige vaja informatsiooni liikumist: näiteks ühtset andmebaasi välismaal õppivatest või praktikal olevatest üliõpilastest, mille kaudu saaksid nii Eesti ülikoolid kui ka ettevõtted noortega kontakti luua. Kindlasti oleks huvitav, kui noortel oleks võimalus koostöös Eesti ülikoolidega, aga miks mitte ka gümnaasiumidega, tutvustada enda teadustööd või organiseerida vaheldust pakkuvaid külalisloenguid. Samuti leian, et on oluline tutvustada välismaal õppivate või praktikal viibivate noorte tegemisi ühiskonnas laiemalt. Tegemist ei saa olla mõne väikse lühiprojektiga, vaid see peab olema laiahaardeline ning pikaajaline strateegia.