Fookus ja distsipliin lükkas Äripäeva tellijate arvu kiirelt kasvama

Reklaamitulude kukkumine võib olla kiire, ühe kuu jooksul isegi kuni kahekohaline. Seda koges Äripäev eelmise majanduskriisi ajal, mis sundis mõtlema, kuidas jõuda sinna, et tellijatulu kataks ära toimetuse ehk sisu tegemiseks minevad kulud.

Äripäevas töötades kipun ikka ja jälle kiikama valget tahvlit, mida ehivad rohelised ja punased jõujooned. Jooned, mis hakkasid eelmisel kevadel märgatavalt kasvama, et tõusta kõrgemale ja viia Äripäeva toimetus kaugemale. Need kurikuulsad jooned iseloomustavad Äripäeva tellijate hüppelist kasvu. Tähenduslike kriipsude autoriks ja vaimseks isaks võib pidada Eero Sikkat – meest, kelle nõudlik pilk seadis sihi silme ette ja pani paika distsipliini, mis andis alust unistada julgelt.

Istun maha Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimäega, et arutada, kuidas pandi paika eesmärk kasvatada kahe aastaga Äripäeva tellijate arvu 15 000ni ja mis on taganud projekti edu, tänu millele oli 2020. aasta alguseks tellijate arv kasvanud 12 931 inimeseni.

Enne kui Eero mängu tuli, proovisime omapead tellijate arvu kasvatada, aga see ei tahtnud kuidagi edeneda. Meil oli vaja värsket ja nõudlikku pilku. See on nagu spordis – sa võid seada endale eesmärke ja treenida, aga kui kõrval pole treenerit, kes nõuaks ja julgustaks, siis annad kergemini kiusatusele järele. Meie juhtgrupp on juba pikalt koos olnud, mistõttu oli enne Eeroga koostöö alustamist väga kerge silm kinni pigistada, kui me üht või teist asja ära ei teinud nii, nagu me kokku leppisime. Eero aitas panna paika tegevusplaani, mõõdikud ning julgustas meid seadma raskesti saavutatavaid eesmärke, kehtestades seejuures distsipliini.

Tema kõige olulisem põhimõte on see, et sa pead enda jaoks panema paika selle, mis on nädala jooksul kindlasti vaja ära teha, et jõuda pikaajalisele eesmärgile lähemale. Kõige suurem probleem eesmärkide saavutamisel on tema enda sõnul n-ö keeristorm. Selle all peab ta silmas kõiki neid kiireid asjatoimetusi, kohtumisi ja meile, millega tuleb igapäevaselt rinda pista. Eero sundis meid keskendama oma tegevusi sellele, mis on täna esmatähtis ära teha, pidades silmas suurt eesmärki.

Enne kui alustasime Eeroga koostööd, võtsime endale kergekäeliselt lubadusi, millest me ei suutnud alati kinni pidada. Sellisel juhul andsime endale lihtsalt aega juurde, aga tema rõhutas, et kui miski jäi tegemata, siis tuleb võtta uus eesmärk, aga teha ka vana ära. Kui varem kadus igapäevases töös täht silme eest ära, siis tema metoodika abil on Põhjanaela poole püüdlemisest saanud üks oluline osa meie tööst.

Projektiga alustades oli toimetuse kõige suurem kartus tegelikult just see, kuidas võtavad ajakirjanikud vastu uue töömetoodika. Üllataval kombel võeti see aga väga kiiresti omaks. Seda ilmselt sellepärast, et eesmärkide saavutamiseks ei surutud meeskonnale mitte ühtegi tegevust peale. Lubadused ja eesmärgid, mis endale seati, tulid inimestelt endilt ja kui mõni asi ei töötanud, siis seda muudeti. Laias laastus toimus eesmärkide väljatöötamine nii, et iga tiimi juhi käest küsiti, mis tuleks nende arvates teha, et tellijaid juurde saada. Selle põhjal mõtlesid toimetuse juhid koos oma meeskonnaga välja tegevused ja eesmärgid.

Näiteks lepiti kokku, et iga nädal peab ilmuma 20 sellist lugu, mida loeb üle tuhande tellija. Kui me alustasime, oli see arv 2, täna on see ligi 20, parematel nädalatel 25 ja rohkem. Eesmärk on olnud alati selge ja tegevused selle saavutamiseks on tulnud altpoolt. Üheskoos pannakse plaan paika ja kord nädalas saadakse kokku, et teha kokkuvõtteid, analüüsida tulemusi ja põrgatada ideid.

Ainus probleem, mis tekkis ja mida ka kartsime, oli töötulemuste hindamine. Hakkasime iga päev vaatama, kui palju üks või teine lugu tellijatele korda läheb. Varem me näiteks ei eristanud tellijaid teistest lugejatest ja vaatasime üldist loetavust, mis võis olla eksitav. Loetavuse jälgimine tekitas ajakirjanikes küsimusi, et kas on ikka õige nende tööd hinnata selle järgi, kui palju üht või teist lugu loetakse. Suutsime selgitada, miks on selline lähenemine vajalik. Kui ajakirjaniku lugu ei loeta, siis on kuskil tehtud midagi valesti. Samas oleme jäänud kindlaks oma väärtustele – teisisõnu ükski lugu ei sünni sellepärast, et saada klikke juurde, me ei salli eksitavaid pealkirju ega tagane sellest, mille eest oleme alati seisnud. Kui algul oldigi pisut skeptilised, siis hiljem tulid tulemused ja nii ei hakatud ka süsteemile kuidagi vastu töötama.

Loomulikult ei sobinud muutus kõigile ja seda ütles Eero ka kohe alguses, et peame arvestama töötajate lahkumisega. Tegin sügisel ühe seminari jaoks meie kogemusest ettekande ja vaatasin, et 16 inimesest ehk projektiga kaasatud erineva tiimi juhist oli aasta jooksul Äripäevast lahkunud neli. Ma ei tea, kas lahkumise peamine põhjus oli tellijate kasvatamise projekt, aga kindlasti mingi osa sellel projektil ka lahkuminekutes oli. Aga see on loomulik, et inimesed tulevad ja lähevad, ning pole vaja karta muutusi meeskonnas.

Eero hoiatas meid kohe, et muutused võtavad aega ja edu ei tule üleöö. Esimesed pool aastat ei näinud me tegelikult suuri edusamme. Kevadel hakkas aga mitme väikese muutuse tulemusena edu tulema. Tegemist oli märgatava hüppega, mille taga oli üheltpoolt poole aastaga tekkinud kogemus ja teiselt poolt uued tehnilised arendused.

Eero rõhutas, et tulemuste nägemiseks peab igaüks meist midagi muutma. Ta sundis meid kirjeldama oma tööprotsesse ja innustas otsima uusi lahendusi. Teisiti tehes ei saa aga kunagi kindel olla, et see muutus aitab jõuda seatud eesmärgile lähemale. Kui miski ei toimi, tuleb leida teine tee ja vahel ka kolmas. Selleks peab olema julgust proovida, katsetada ja mitte karta teha vigu. See töömetoodika pole kindlasti kiire edu võti, lühiajaliselt võib tulla isegi tagasilöök, aga oluline on olla avatud.

Kevadel jäime oma eesmärgile väga tugevalt alla, olime graafikust maas lausa 1000 tellijaga. Selleks, et olukorda lahendada, kutsusime kokku kriisikoosoleku, kus tiimide juhid andsid kolm lubadust, mis tuli kolme kuu jooksul ära teha, et vahe tegelikkuse ja eesmärgi vahel väheneks. Seadsime oma fookuse hetkeks kahe aasta asemel kolme kuu peale ja lühiajalisele tegevusele keskendumine aitas meil tekkinud vahe tagasi teha. Mõnikord on tarvis suurte eesmärkide saavutamisel fokuseerida oma tähelepanu lühiajalisele tegevusele.