Äripäev • 21. jaanuar 2015 kell 5:00

Laari särtsakas süst

Juhtkiri.  Foto: Anti Veermaa

Äripäeval on hea meel, et erakondade valimisprogrammidele on lisandunud kahekordse ekspeaministri Mart Laari reformikava, milles on elaani selgelt rohkem kui erakondade valimisprogrammides.

Toimetuse hinnangul moodustavad Laari plaani värskeima osa konkreetsed ettepanekud, mis võiksid valimiseelset debatti ergastada ja lükata välja parlamendiparteidele mugavast voolusängist. Ühtlasi sisaldub Laari ülesastumises hulgaliselt Äripäeva juhtkirjadest tuttavaid seisukohti: ametnike hulga vähendamine, ettevõtlust koormava bürokraatia vähendamine, avatud valimisnimekirjad, riigiettevõtete juhtimise apolitisieerimine, haldusreform.

Laiale publikule aga võiksid ehk veelgi rohkem huvi pakkuda need Laari ettepanekud, mis praegu erakondade valimisprogrammides mingit kajastust ei leia – muide, ka haldusreform on selline – ning sinna enne lähenevaid valimisi teed ei leiagi, aga kindlasti arutamist väärivad. Üks selliseid on negatiivse hääle andmise võimalus. Teate ju küll seda valijagruppi, kes pigem, kui kellegi poolt häält anda, soovib hääletada kellegi vastu – iseenesest täiesti argumenteerimist väärt võimalus.

Huvitav teema on ministrite arvu vähendamine. Kui IRL kevadel valitsusest kinga sai ja Reformierakond kohalikel valimistel liiga edukaks osutunud koalitsioonipartneri sotside vastu vahetas, sai valitsus mäletatavasti kaks ministrit juurde: pooldusid endise majandusministri ja sotsiaalministri ametikoht. Samal ajal lendas IRLi regionaalministriportfell ajaloo prügikasti. Laari tekstist ei selgu, kas nn Kiisleri seadusega tuleks tagasi ka regionaalministri ametikoht või peaks haldusreformiga maha saama mõni teine ministeerium. Laar ei ütle kahjuks otse välja, missugused neli ministrit ta maha kärbiks.

Äripäeva meelest on tähelepanuväärne ka ettepanek likvideerida riigiettevõtete nõukogud ja asendada need nn spetsialistide nõukoguga. Oleme pikka aega kritiseerinud riigiettevõtete juhtimise politiseeritust ning leidnud, et parima juhtimise tagaks see, kui riigiettevõtete juhtimine oleks apoliitiline. Oleme ka mitmel konkreetsel juhul näidanud, missugust kahju on parteiliste huvide eelistamine riigiettevõtte juhtimisele teinud.

Aga miks ei kajastu need head ideed IRLi valimisprogrammis – miks peaks IRLi auesimees ja kahekordne peaminister välja tulema oma isikliku plaaniga? Põhjus ei peitu ilmselt selles, et Laar oleks erakonnas kuidagi tõrjutud positsioonil või väljundita (kuigi nn vana isamaalise tiiva allajäämine respublikaanidele omasele poliitkultuurile on nn ajalooline tõsiasi). Pigem selles, et aktiivsest poliitikast lahkununa saab Laar endale lubada vabadust avaldada ka neid ideid, mida suure, mugavustsoonis erakonnad välja ei käi erakonnaülese toetuse leidmise keerukuse või häälte kaotamise kartuse pärast.

Osakese plaani särtsakust võlgneb Laar just teatud distantsile aktiivse poliitika suhtes ning sellele, et tema erakond on opositsioonis. Laari plaani lugedes võib muidugi küsida ka Eero Epneri küsimust „Millal see juhtus?“ – ehk siis: ega ometi Laar ise omal ajal mõnd kurje vilju kandnud taime seemet külvanud.

Hetkel kuum