Äripäev • 11 veebruar 2015

RKAS – riik väljaspool riiki

Juhtkiri.  Foto: Anti Veermaa

Jääb mulje, et Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi loogika ei pruugi juhinduda maksumaksja raha säästlikust kasutamisest.

Eilse Äripäeva kaaneloos kirjeldasime riigifirmade ja -asutustega seotud kinnisvarasegadust Tartus, kus Tartu ülikool müüs Neinar Seli firmale kunagise füüsikahoone, mida põllumajandusministeerium siis Seli teiselt firmalt omakorda rentima hakkab. Samal ajal on riigil olemas kinnisvaraga tegelev ettevõte, mis kõnealusel juhul selget ükskõiksust üles näitab.

Toimetuse arvates on kummaline, et riik sellises olukorras n-ö vahendajat kasutab. Loogiliselt võttes oleks otstarbekam selletaolise vangerduse asemel osta/jätta vara riigile, et seda siis soodsamalt välja rentida. Jääb aga mulje, et Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) loogika ei pruugi juhinduda maksumaksja raha säästlikust kasutamisest.

Taaralinna anomaalia

Iseküsimus on see, miks nii ülikooli vara müügil kui ka PRIA-le jt põllumajandusministeeriumi allasutustele rendiruumide otsimise konkursil ei osutunud võitjaks rahaliselt soodsaim pakkumine. Mõlemal juhul tunnistati parimaks reformierakondlasest ettevõtja Neinar Seliga seotud ettevõtted.

Nimetagem seda aga lihtsalt Taaralinna anomaaliaks ja lootkem, et nii ülikooli kui ka ministeeriumi toodud põhjendused ja selgitused pädevad.

Maksumaksja vaatenurgast on hämmastav just see, et riigi üks käsi justkui ei tea, mida sama riigi teine käsi teeb. Tõsi, ülikool küll võiks, aga ei pea oma vara müüki pannes mõtlema kogu riigi plaane ja perspektiive silmas pidades. Ent RKASi poolt oleks igati mõistlik sellise hoone puhul ise aktiivsust üles näidata ja uurida, kas seda ei võiks riigil edaspidi vaja minna.

Heaperemehelikkuse puudujääk

Ei taha uskuda, et füüsikahoone müükipanek oli neile teadmata. Nagu ei taha uskuda sedagi, et põllumajandusministeeriumil kolimise soov tekkis üleöö. Toimetuse hinnangul pigem ei viitsinud ministeerium ega RKAS lihtsalt natuke rohkem kui pool sammu ette mõelda ja omavahel tõsiselt läbi rääkida, et maksumaksja raha kokku hoida. Pärast saab ju vajaduse korral lihtsalt näpuga teineteisele osutada, et polnud voli teise eest otsustada või polnud sobivaid ruume pakkuda. Heaperemeheliku suhtumise korral oleks kindlasti enam (pro)aktiivsust üles näidatud, et soodsaimat varianti kujundada.

Teisalt ei ole välistatud, et erafirmalt ruumide rentimine võibki olla soodsam, kui Riigi Kinnisvaraga asju ajada. Sellisel juhul pole midagi üllatavat, et advokaadibüroo pakkumine rendikonkursi korraldamiseks oli ligi kaks korda odavam kui RKASi oma.

Tõsi küll, just riigihangete korraldamise kvaliteedi ja pädevuse poolest on RKAS seni hangetes osalejatelt palju kiita saanud. Kvaliteet mõistagi maksab, aga kas just nii palju rohkem.

Kui riigifirma osutab riigile teenust märksa kallimalt või ei huvita teda üldse soodsamate variantide leidmine riigiasutustele, siis tundub sellises suhtumises olevat mingi nihe sees. Milleks sellist ettevõtet siis riigile üldse vaja on, kui eraettevõtjalt on soodsam rentida või teenuseid tellida? Siis poleks ka eraettevõtjatel põhjust näiteks etteheideteks, et riigi raha eest turgu moonutatakse.

Mõttetu riigifirma

Siinkohal on paslik meenutada, et eelmise aasta augustis kirjutasime sellest, kuidas RKAS hangib hooldustöid oma tütarettevõttelt Hooldus Pluss OÜ. Ehk teisisõnu, riigi tuge nautiv ettevõte konkureerib eraettevõtetega riigi pakutud tööde nimel. Toona tõdes Äripäev oma juhtkirjas, et Hooldus Pluss on ilmekas mõttetu riigifirma näide ning see tuleks võimalikult kiiresti erastada. Viimast võiks kaaluda ka emafirma enda puhul.

Hetkel kuum