Äripäev • 3. juuni 2015 kell 21:01

Parteidele ei saa loota

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Äripäev leiab juhtkirjas, et suurte eesmärkide seadmises ei saa erakonnapoliitikutele loota, sest neid peale võimulpüsimise muu ei huvita.

Stagnatsioon Eesti ühiskonnas ei alanud Taavi Rõivase teise valitsuse võimuleppe katteallikate avalikustamisega. Siis sai suure plaani puudumine lihtsalt selgesti ilmsiks. Seisak ei alanud ka siis, kui Rõivas esimest korda peaministriks saades teatas, et suurt narratiivi polegi vaja. See algas siis, kui Reformierakond jäi musta raha skandaalist hoolimata võimule. Siis, kui Harta 12st sündinud Rahvakogu suunati võimuerakondade taganttõukamisel ja presidendi heakskiidul jääkeldrisse, kuhu ta jäigi. 2012 oli muutuste võimalikkus veel õhus, täna on selle asemel stagnatsioon, resignatsioon ja frustratsioon.

Äripäeva meelest algab stagnatsioonist väljamurdmine tunnistamisest, et me omadega seal oleme, ning pikaajalise plaani väljatöötamise vajaduse teadvustamisest. Eesti tänast seisu illustreerib hästi Alice’i ja Irvik Kassi dialoog Lewis Carrolli dialoog raamatust „Alice imedemaal“, kus kass teeb tüdrukule selgeks, et kui ta ei tea, kuhu ta tahab välja jõuda, on üsna ükskõik, kuhupoole ta läheb. Vaevalt on meil tegelikult ükskõik, kuhu minna.

Parteidele pole põhjust loota. Eesti erakonnapoliitikas nelja aasta perspektiivist kaugemale ei mõelda ja seetõttu vajavad poliitikud pikaajalise plaani loomiseks tugevat, lausa valusat avaliku arvamuse ja kodanikualgatuste survet. Pikaajalise plaani loomise ülesannet ei saagi usaldada nende inimeste kätte, keda peale võimulpüsimise suurt muud ei huvita.Suured algatused ja ideed ei sünni enam ammugi valitsuses. Need sünnivad loojate, mõtlejate, ettevõtjate ja kodanikuaktivistide peades. Nõnda nagu võilill kasvab kõva pinnase vastupanuvõime kiuste asfaldist läbi, saab Eesti suur narratiiv sündida võimust hammastega kinni hoidvate erakonnapoliitikute kiuste.

Asi on tõsine. Eesti kipub kaotama konkurentsivõimet isegi Leeduga võrreldes; ettevõtjad usuvad, et peagi purjetab Eestist mööda ka Läti. 29. koht maailma konkurentsivõime edetabelis pole kaugeltki midagi säärast, millega rahul olla. Sellal kui madalatest palkadest põhjustatud konkurentsieelis järk-järgult, aga pöördumatult kaob, pole uut eelist leitud ja vastne võimulepe kukutab Eesti selles tabelis tulevaks aastaks eeldatavasti veelgi allapoole.

Liberalism on vaikselt lahkunud. Eesti arengut takistab hulk dogmasid, millest suurem osa on avalikkusse teadvusse kinnistunud Reformierakonna agendast. Tuntuim näide on Andrus Ansipi ajast pähe kulutatud „Võlg on paha“. Teiseks ei tule kasuks jäik kinnihoidmine ettevõtte nulltulumaksust ja palga pähe välja võetud dividendide sotsiaalmaksustumata jätmine. Äripäevas on ilmunud hulk arvamuslugusid, mis sedalaadi dogmasid murendavad ning näitavad, et ettevõtja võib hoopis kasu saada, kui näiteks kui tõsta mõnda maksu kombinatsioonis sotsiaalmaksu olulise langetusega. Kord lubatud sotsiaalmaksulagi on jutuks jäänud.

Liberalistlik mõtteviis on Eestist vaikides lahkunud. Selle tulemus on majanduspoliitika ja üldse igasuguse poliitika puudumine. Sihituse soost väljamurdmiseks on vaja palju head tahet, riskijulgust ja kõva pealehakkamist, mida erakondadelt oodata pole. Selleks, et aidata Eesti suurt narratiivi sõnastada, ei pea ootama Eduka Eesti arvamuskonkursi algust sügisel. Toimetusele võib oma ideid ja mõtteid välja pakkuda kohe praegu.

Muidu jäämegi jaburas teelaudkonnas ühe koha võrra edasi istuma, iga kord enda eest järjest mustemat taldrikut leides. Märtsijänese kombel kella teetassi uputada pole mõtet: aeg sellest seisma ei jää, vaid tiksub meie kahjuks ikka edasi.

Hetkel kuum