Parteidele ei saa loota

Stagnatsioon Eesti ühiskonnas ei alanud Taavi Rõivase teise valitsuse võimuleppe katteallikate avalikustamisega. Siis sai suure plaani puudumine lihtsalt selgesti ilmsiks. Seisak ei alanud ka siis, kui Rõivas esimest korda peaministriks saades teatas, et suurt narratiivi polegi vaja. See algas siis, kui Reformierakond jäi musta raha skandaalist hoolimata võimule. Siis, kui Harta 12st sündinud Rahvakogu suunati võimuerakondade taganttõukamisel ja presidendi heakskiidul jääkeldrisse, kuhu ta jäigi. 2012 oli muutuste võimalikkus veel õhus, täna on selle asemel stagnatsioon, resignatsioon ja frustratsioon.

Äripäeva meelest algab stagnatsioonist väljamurdmine tunnistamisest, et me omadega seal oleme, ning pikaajalise plaani väljatöötamise vajaduse teadvustamisest. Eesti tänast seisu illustreerib hästi Alice’i ja Irvik Kassi dialoog Lewis Carrolli dialoog raamatust „Alice imedemaal“, kus kass teeb tüdrukule selgeks, et kui ta ei tea, kuhu ta tahab välja jõuda, on üsna ükskõik, kuhupoole ta läheb. Vaevalt on meil tegelikult ükskõik, kuhu minna.

Parteidele pole põhjust loota. Eesti erakonnapoliitikas nelja aasta perspektiivist kaugemale ei mõelda ja seetõttu vajavad poliitikud pikaajalise plaani loomiseks tugevat, lausa valusat avaliku arvamuse ja kodanikualgatuste survet. Pikaajalise plaani loomise ülesannet ei saagi usaldada nende inimeste kätte, keda peale võimulpüsimise suurt muud ei huvita.Suured algatused ja ideed ei sünni enam ammugi valitsuses. Need sünnivad loojate, mõtlejate, ettevõtjate ja kodanikuaktivistide peades. Nõnda nagu võilill kasvab kõva pinnase vastupanuvõime kiuste asfaldist läbi, saab Eesti suur narratiiv sündida võimust hammastega kinni hoidvate erakonnapoliitikute kiuste.